• beebiblogi

    5. raseduskuu

    (21-24 nädal): Elu jätkus vanaviisi. Töö ja kodu ja kõht, mis järjest rohkem välja paistma hakkas nii, et sai mind juba täiesti rasedaks inimeseks pidada. Varem tundsin ikka, et mõni ehk arvab, et ma hoopis treenimata kõhuga paksuke olen. Tellisin endale seetõttu ka lõpuks spetsiaalsed teksad, millest kirjutasin siin. Jahedamate ilmadega muidu lihtsalt ei olnudki nagu midagi jalga enam panna. Samuti tellisin endale Palmer’si kõhuvõi, millega oma kasvavat kõhtu niisutama hakata – sellest kirjutasin siin. Pidasime maha oma soolaleivapeo, kus mina teistega samas tempos endale…

  • beebiblogi

    4. raseduskuu

    (17-20 nädal): Ootasin väga juba kolimist ja sellel kuul see toimuski. Asjade kokku pakkimine tundus toas ringi vaadates ülilihtne ettevõtmine. Mis seal siis ikka – riided ühte kotti, kosmeetika teise kotti, mingi kolmas lisamant järgmisse jne, aga kompse ja kaste tuli niivõrd palju siiski, et pidime lausa kolm korda autoga neid vedama. Ja lahtipakkimine, mis tundus mu jaoks keeruline ja vaevanõudev asi, käis hoopiski kuidagi nii kergelt ja lihtsalt, et esimese 12h jooksul olid asjad endale koha leidnud. Nii et arvasin täiesti vastupidi nende tegevuste…

  • beebiblogi

    3. raseduskuu

    (13-16 nädal): Ootasin endiselt, et saabuksid iiveldused või mingid muud vaevused. Ainuke asi, mis painas, oli meeletu väsimus ja muidugi tühi kõht. Mitte, et mul isu oleks ka olnud. Olen terve elu rohkem niisugune toidu nokitseja olnud, aga lausa tüütus oli see, et ärkad ja sunnid end sööma lihtsalt selle pärast, et kõhus on imelik tunne, kui midagi ei söö. Muidugi lapse nimel ka – ei saanud teda ju nälga jätta. Tahtsin päris palju magada ja muidugi hormoonid olid ka veidi üle keeratud. Eks ma…

  • beebiblogi

    2. raseduskuu

    (9-12 nädal): Panin kirja end ämmaemanda juurde. Võtsin aega rasedusega kohanemiseks. Enam nii palju nutma ei kippunud. Selle asemel tuli olukorraga siiski leppida ja valmistuda järgmised mitu kuud hoopis teisel lainel olema. Teatasin oma rasedusest lähedasematele inimestele. Tegelikult soovitati suuremale ringile sellest rääkima hakata peale neid üüratuid uuringuid 12-nädalal, aga ma olin nii ärevil ja vajasin pidevalt lihtsalt mingit tuge. Seega ma jupphaaval ikkagi hakkasin inimestele järjest teatama, et tead – nüüd on nii. Tööandjale muidugi ka. Ema, isa ja mõned kallimad said tegelikult eelmisel…