-
Mida lapsed kardavad?
Annabel on muidu julge tüdruk, eriti suhtlemise osas, erinevalt minust, kes ma eriti võõraste inimestega suhtlema ei julge minna. Nii palju kui ma olen lasteaiaõpetajatelt kuulnud, siis ei ole Annabelil mitte mingi probleem valju ja selge häälega esineda või ettekannet esitada. Samuti on Annabel väga kiire seltsiliste leidja, olgu me ükskõik kus – igalt poolt leiab ta ruttu endale sõbra ja üleüldse suhtleb ta väga vabalt. See on vist lastele tegelikult üsna omapärane asi. Küll aga on igal inimesel ka omad hirmud ja kui Annabelil…
-
Miks ma õudusfilme vaadata ei tohiks…
Alati kui ma üksi olen, ilm pimedaks läheb ja kogu maailm niiöelda vakka jääb, hakkavad mu peas võimust võtma igasugused hirmutavad mõtted ja ettekujutlused. Millest? Eks ikka sellest, mida silmaga näha ei tohiks olla. Eriti veel õudusfilmide peategelased. Natuke nooremana vihkasin ma alati seda, kui oli mingi filmiõhtu ja taheti õudusfilmi vaadata. Kui ma ütlesin eidelikult “Ei, ma ei taha ja ma kardan,” hakati ikka vastu ajama, et “Ah, ei ole ju hirmus, tuled siis mulle kaissu ja ma kaitsen sind,” ja blabla. Jah, ma usun, et…
-
Appi! Mu toas elab ämblik!
Ma ei tea, kas ma olen seda kuskil maininud, aga peale selle, et ma madusid kardan (seda olen kindlasti maininud), kardan ma ka igasuguseid väikseimaid ussikesi ja ämblikke. Üsna igapäevane hirm, sest vist iga teine inimene kardab sääraseid asju mingil moel. Eks ma olen neid vist ikka kogu elu kartnud, aga kuna Tallinna korteris ma igasuguseid mutukaid eriti ei kohta, siis siin, Viljandis, olla on üpriski võõras ja liig-looduslähedane. Ma kiljatan reaalselt iga päev ja saan iga päev oma seitse südameatakki, sest väikeseid terroriseerijaid on…
-
Ma ei taha tagasi Eestisse! Mitte praegu.
Ma mäletan, et kui ma kuu aega tagasi siin Soomes olin, siis olin ma siin rohkem justkui turismireisil ja süda igatses koju. Mäletan, et sõitsime ühel päeval mööda kiirteed ja mõtlesin ainult, kuidas tahaks juba tagasi Eestisse. Nii kui mu jalg laevalt taas kodumaale maha sai, nii ma tundsingi, et olen kodus. Kodumaa asfalt, kodune Tallinna saastatud õhk, kodune keel, kodused inimesed ja kõike muud sellist. Kerge oli hingata ja hea oli koju minna. Seekord aga on natukene teisiti. Ma olen siin mõned päevad kauem olnud…
