Ma arvan, et kuskilt siit on poole sõnaga juba läbi käinud, et ma ei viitsi vahel igasuguste pealtnähta lihtsate asjadega tegeleda ja mul on kombeks mõndasid kohustusi aina edasi lükata. Eriti just neid, mille täitmine ei nõua tegelikult üldse mingit erilist pingutust. Mul on mingi loll komme või lootus lihtsalt, et äkki ma ühel päeval ärkan ja kõik on iseenesest paika loksunud, nii et ise ei oleks selle jaoks lillegi liigutama pidanud. Miks? Ma ei tea, mu vanemad ei kasvatanud mind ju ometi nii. Mõlemad…