Seltskonnamängud täiskasvanueas?
Seoses oma sünnipäevapeoga googeldasin mina vahvaid seltskonnamänge, mida sünnipäeval koos sõpradega mängida võiks ja sattusin sellega seoses ühe perekooli postituse otsa, kus keegi palus, et inimesed jaanipäevaks seltskonnamänge soovitaks. Ootasin muidugi edasi lugeda siis toredatest mängudest, aga minu üllatuseks kukkusid käod seal hoopis, et “Issand, kas sul on mingi ora perses vä? MIKS PEAB jaanipäeva oma tobedate mängudega ära rikkuma? Ma teeks eneka kui ma teaks, et mu sõbrad jaanipäeval mingeid MÄNGE mängida tahavad! Tahaks rahulikult istuda ja sõpradega juua, aga ei, ikka peab kuskil olema mingi töllakas kes mõnusa õhtupooliku mingi tõmblemisega ära tahab rikkuda.”
Reaalselt tegin suured silmad ja mõtlesin, et mis ora sellel inimesel endal perses on, et ta niivõrd igasuguste seltskonnamängude vastane on ja neid üheks suureks nuhtluseks peab. Samas, keegi vastas seal ka teravalt ja targalt, et eks see eestlane olegi selline, et selliseid tegusid lamedaks peab. Häbiasi on ju seltskonna ees äkki näidata, et oled kehvem jooksja või saad millegagi halvasti hakkama ja siis kõik naeravad. Jumala eest, et õhtu mängude näol veelgi lõbusam ei oleks.
Okei, eks ma üritan aru saada, et inimesi on ikkagi alati kahte sorti ja ilmselgelt on palju ka neid, kes leiavad, et täiskasvanueas pole enam kohane mingeid mänge mängida ja tuleb targa näoga laua ümber istuda ja rääkida oma edulugusid. Kuna mina aga, nagu te teate, olen ka arvutimänguhuviline, siis võin ma julgelt väita, et mulle meeldivad ka igasugused seltskonnamängud ja lauamängud. Lauamänguõhtuid korraldaksin ma sõpradega meeleldi. Paraku on ka minu sõprade seas selliseid, kes sellest ideest väga vaimustuses ei ole. Mis seal ikka. Tuleb sellised siis otsida. :D Mida suuremaks kasvab ka Annabel, seda enam tunnen ma, et perekondlikud lauamänguõhtud on pigem ikka üks vahva traditsioon kui igavene nuhtlus (pubekaeas muidugi võib see talle sellena tunduma hakata :D).
Igatahes mu point on, et mängud on toredad ja teevad õhtu sajaga toredamaks. Minu silmis. Näiteks Keio ema korraldatud üritustel (suguvõsakokkutulek ja jaanipäev) on alati hiilgama tore olnud, sest Keio ema on siuke poole kohaga peokorraldaja ja alati korraldab ka murumänge ja jõukatsumusi. Need panevad inimesed laua tagant oma peput kergitama ja asju kaasa tegema. Ja tegemiste käigus saab muidugi ka hiilgama palju nalja ja naerda. Kuidas saab nali ja naer lame olla? Kuidas saab keegi vihata nalja?
Kevadel käisin ma sõbranna sünnipäeval ja ega ma ei osanudki sellest midagi muud oodata, kui üht niisama alkovõtu pidu. Istume, sööme, joome ja läheme hiljem kluppi. Nagu need 20-ndates noorte peod ikka, eksole. Aga.. sõbranna üllatas sellega, et ühel hetkel viskas ta kõigile mingid paberilehed näppu ja hakkas mingeid mänge korraldama. Alguses ehmatasin ma ära, et… missassssja?, aga tuleb tõdeda, et mu õhtu kujunes tänu nendele mängudele NIIII toredaks, et see sünnipäev jääb mulle pikaks ajaks meelde.
Tänu rohkele naerule juhtus muidugi ka selline asi, et alkohol hakkas kuidagi ERITI hästi pähe ja ma vist kukkusin juba kahest viinakoksist niivõrd ära, et hakkasin mingit seltskonnatola mängima ja kõik said lõpuks hoopis minu üle naerda. Ei, ma ei teinud midagi nii kohatut, et peaks häbi olema. Tore oli. Ja mul on tore, et teistel oli tore.
Seega olen ka mina mõelnud, et kui minu sünnipäeval on söögid söödud, natuke juttu puhutud ja joogid lahti keeratud, võiks teha midagi aktiivsemat, kui et lihtsalt niisama istuda. Ühtlasi ühendab mängude mängimine seltskonda palju rohkem, sest erinevate tegevuste käigus saavad inimesed teineteisega tuttavamaks ja ei tunne end võõraste hulgas enam kohmetult.
Eks näis muidugi, kuidas mul sellega õnnestub, sest ega ma mingi väga hea mängukorraldaja ei ole. Ma lihtsalt ei ole seda kunagi teinud. :D Aga midagi kindlasti saab välja mõeldud!
Võite kommentaaridesse jätta ka vahvaid seltskonnamänge, mida sünnipäeval (või ükskõik mis üritusel) mängida kõlbab ja mille käigus palju nalja saab. Või rääkige, kas teie olete seda tüüpi inimene, kes selliseid mänge üldse ei kannata ja arvab, et need sobivad pigem lastepeole? Või peate neid samuti lõbusaks õhtu osaks? :)
39 kommentaari
Marju
Läbudel käijad ei mõistagi seltskonnamängude tähtsust. Nende arvates ongi lahe ainult istuda, lakkuda, rõvedaid “nalju” teha ja siis järgmine päev heietada “Kui lahe pidu ikka oli ja kus sai alles alkot hävitatud!”. Nende arvates on ainult joomismängud lahedad. Sellistele tuleb ainult aega anda, et mõistus koju sõidaks. Kui üldse sõidab.
Olen ka ise üritanud oma seltskonnas inimesi erinevaid mänge mängima saada, aga vot ei võeta vedu. Seega on pilt selge, mis sorti inimestega on tegu. Nende jaoks on ka mängud nii igavad ja niisama istuda, lakkuda on palju põnevam. “On-on.!”Ma ise lasen tavaliselt siis jalga ürituselt, kui näen, et inimesed on juba silmnähtavalt vintis, sest ma tean, mis siis sealt edasi tulema hakkab.
Ma olen jaanipäeval isegi kummikeksu mänginud sõbrannadega. Vot see oli helge moment meile kõigile, kui lapsepõlv silme ette tuli :) Ja kui pidu toimub suvel värskes õhus, siis võib igasugu mänge mängida. Köieveost, pentangist naisevedamiseni, tutvustusring jne.
Marju
wofalif.blogspot.com
Katre
No ma arvan, et mänge mängides saab samal ajal samamoodi roppe nalju teha ja alkoholi pruukida. Ega mängude mängimine ei tähenda, et peaks haudvait olema ja suhu midagi kallata ei või. Kui inimestel luba alkoholi mõjust lõbus konditsioon, siis seda lõbusamad mängud ju saavad. :)
Me mängisime ka jaanidel saapaviskamist, noolemängu, lõua all tennisepalli edasimängimist ja selliseid “lamedeid” asju. Paraku sai nalja väga palju. :D
Marju
Ei-ei, ega ma ei mõtlegi, et ei võiks samal ajal vägijooki pruukida. Ikka võib. Lihtsalt ma tunnen oma tutvusringkonda ja nendega ma siis enam koos olla ei soovi, kui vintis ollakse :D
Katre
Mul üsna sama teema… :D Samas, oleneb millises seltskonnas parasjagu olen. Enda sünnipäevale kutsusin ikka sellise rahva, kes oskab minu mõõdu järgi olla. :D
K.
Kui sa Soomes ka lauamängu õhtuid korraldad siis ma oleks käpp. Mulle niiii meeldivad igasugused mängud aga elukaaslane lausa vihkab neid (kuigi,kuigi 5aastaga olen ma suutnud talle mõne mängu isegi meelepäraseks muuta) ja sõbrad ka väga vaimustunud ple ?
Katre
Ma pole Keioga väga mängind, aga ta väidab, et talle tegelikult meeldiks küll. Kutsuks kellegi külla, rüüpakas mõned siidrid/õlled ja vaataks järgi, kes taibukaim ja osavaim on.
Olemegi mõelnud, et Soomes tahaks mõne korraldada ikka ja tasapisi selle enda peretraditsiooniks võtta. Ainult et, ega meil väga mänge ei ole peale Monopoli, nii et peab tasapisi selles vallas ka riiuleid täiendama hakkama. :D
Äkki su mees teise paariga/seltskonnas oleks mängudele vastuvõtlikum? Või kohe üldse mitte?
K.
Ma viimasel ajal (st kahel korral) olen ta ikka meelsamini mängima saanud ja üks kord ta pakkus lausa ise välja, et võiks mängida :D edusammud suurejoonelised! Aga mul mõned mängud on. “Paras paar” ja üks soomekeelne mäng “party haaste” (tõlkisin eesti keelde kaardid ?). Sellest soomekeelsest tahaks veel esimest osa ka mängust ehk lihtsalt “Haaste” aga on teine tsipa kallis 35€ et enda jaoks kappi seisma osta. Üksi ja äärmisel juhul kahekesi tsipa igav mängida ?
Katre
Meil see Paras paar ka. Kunagi ostsime suvalt, aga ühe korra ainult oleme mänginud ja siis eriti äge mäng ei tundunud. Samas see selline ka, et päris ribadeks nagu ei kõlbagi vist mängida. Ühel hetkel tead lihtsalt kõiki küsimusi-vastuseid. :D
Haastest pole kuulnud.
Ja mu arust lauamängud ongi nii, et mängijaid võiks olla 4-6. Siis on huvitav ja paras punt.
K.
See paras paar on jah selline meh mäng. AGA kui teha suvalised paarid loosiga, nt mina sattusin äiaga kokku ja tekkisid mõned nö gei-paarid siis oli küll nalja nabani. Sest noh kui kahele kutile satub küsimus, et millist pesu teinepool eelistab siis tuleb sealt häid pirne ikka küll ?Proovige mõnikord.
Party-haaste meenutab aga Aliast tsipa. Aga peab seletama lauseid ja ainult kehakeelega. Ning muud panustavad rahaga kas arvatakse ära v ei. Võidab see, kes rohkem raha mängu lõpuks omab. Ehk võid võita ka siis kui pantomiim välja ei tule. See mäng mulle väga meeldib, ainult et kui mängijad väga süveneda ei viitsi siis lähen panustamisele palju aega ja mängu võlu kaob.
Haaste aga peaks olema sama süsteemiga ainult et lausete seletamise asemel teed mingeid ülesandeid hoopis (üritad münti pea peale visata nt). Ja ülejäänud panustavad jne. :)
Merlin
Meie oleme J-ga enda jaoks igasugu strateegia & muud põnevad lauamängud avastanud ning appi kui toredad need on! Ta ei ole mul tegelikult üldse selline “mängija” tüüp ja seltskonnamängudest üritab alati eemale põigelda aga vot need talle meeldivad ja mõned kõige lõbusamad õhtud on justnimelt sõpradega lauamänge mängides veedetud (:
Ma ise olen kõiksugu seltskonnamängude fänn kuna alkohol nii väga ei maitse, et seda õhtu läbi ainult alla kulistada ja palju huvitavam on, kui saab vahepeal ikka peput ka püsti aetud. Tegelikult isegi ei pea peput toolilt püsti ajama, sest nt see mäng, kus igaühele kleebitakse otsaette kellegi kuulsuse nimi ja siis peab igaüks “kas”-küsimustega enda isikut arvama hakkama, on mängitav täiesti istumisasendis ja nalja saab alati (;
Katre
Mulle see ameti/isikumäng eriti ei istu. Oleme seda ka teinud, aga mu arust natukene raske. Eriti kui keegi esimest korda mängib, siis ta ei oska neid küsimusi esitada ja see tema kord venib niiiiiiii pikaks lõpuks. :D
Aga ka Alias, Baila on mu arust osades seltskondades sobivad mängud ja ei pea püsti tõusma. Enda sünnipäeval mõtlen proovida ka sellist kaardimängu nagu Reaalsuskontroll, mida saab ka istudes mängida. Seda on 16+ ja 18+ versiooni ja kui seltskonnas solvujaid ei ole, saab nalja palju.
Ootan sinu soovitusi strateegiamängudele. TAHAN KA!
K.
Mis mäng see reaalsuskontroll on? Pole varem kuulnud :D
Katre
Jagatakse seltskonnas kaarte, kus on iseloomustavad sõnad peal. Mõned head, mõned negatiivsemad ka. Keegi ei tea lõpuks, kes mis kaardi talle pani. Lõpuks kui kõik kaardid jagatud, siis loetakse ette, mida inimesed temast arvavad. :D
16+ versioon: http://fun.dada.ee/?id=20
18+ versioon: http://fun.dada.ee/?id=47
Aga selle jaoks on vaja jah seltskonda, kes suudab asja vabalt võtta ja ei solvu, kui keegi paneb talle kaardi tekstiga “kõige suurem vinguja” või miskit. :D
Jaanipäeval tegi üks tuttav ise sellised iseloomustavad kaardid arvestades, mis inimesed kokku tulevad ja tegelikkusest lähtudes siis, ilma solvavate väljenditeta. Ehk siis ise saab ka teha neid kaardikesi, kui viitsimist pühenduda. :)
K.
Oh,see on küll üks must have mäng mille soetama peab. Tänud!
Merlin
Mina nt Bailas mingit võlu siin aastad tagasi ei leidnud ja nüüd arvan, et leian selle sealt veel vähem. :D Aliase puhul on Vallatu Alias palju lõbusam! Aga.. nõuab muidugi püsti tõusmist (;
Ja siin Sulle nüüd natuke lauamängu soovitusi: Talisman ; 7 Wonders ; Dungeonquest ; Relic ja siis natuke lihtsamat sorti on Ticket to Ride (mulle isiklikult meeldib Põhja-Ameerika kaardiga rohkem kui Euroopa omaga:) ning Saboteuri kaardid. Ehk leiad siit midagi uut avastamiseks. (:
Ps. I need Reaalsuskontroll in my life!
L
Lauamänge mulle meeldib mängida. Aga sellised teistsugused seltskonnamängud, mulle ei sobi :D Eks ma kannatan ära. Aga alati ohkan kergendatult kui möödas on. Tagasihoidliku inimesena ei meeldi sellised asjad.
Katre
Ma ka tagasihoidlik ja noh, eks oleneb mängudest ka. Päris hulle asju, mis nõuavad hullult füüsilist jõukatsumist, mulle teha ei meeldi, aga muud asjad on normaalsed, kus lihtsalt joppamine ja osavus. :)
K
Mulle meeldivad ka seltskonnamängud, õnneks ka mu seltskonnale, niiet igast lauamänge on mul kogunenud ja alati otsin internetist ka juurde. Reaalsuskontroll on lahe, aga seda ei saa ka lõputult sama seltskonnaga mängida, kaardid jaotuvad lõpuks igaleühele samade sisudega, aga esimesed paar korda oli ülinaljakas, ja tõesti, paras reaalsuskontroll iseendale ja sõpradele ka :D. Viimaseks sünnipäevaks leidsin youtubest eesti laulude äraarvamise mängu – tuntud eesti laulud mängivad 20 seki ja selle jooksul peab ära arvama esitaja ja laulu, kokku 50 laulu. See oli ka ülinaljakas, sest sa ju tead küll seda laulu, aga kes kurat see esitaja ja mis see laulupealkiri küll oli :D siis hõigati suvaliselt Mati Nuudet ja Ivo Linnat jnejne.. Ostsin Tigerist odavad, aga naljakad auhinnad ka, et oleks rohkem motiveeritust. Teine lahe mäng, mis tegin, oli paarispantomiim.. Kaks inimest peavad seletama kehaga sõnu, mis sobivad just kahekesi tegemiseks, nt pimeda juhtkoer jne. Ise mõtlesin ja aliasest otsisin ka juurde. Vindisena on pöörane alias ka nii naljakas, et lase püksid täis.. Seal peab seletama häälitsusi tehes või veidra häälega sõnu nagu aliaseski.. Nt iga sõna järelt ütlema “noh” või rääkima kõrge häälega. Ok, venis vist pikale :D aga neid soovitan!
Katre
Ma ise olen ainult ühe korra mänginud ja arvan, et mu sünnipäevalistest pole keegi. Vähemalt mitte meiekeskis, seega selles seltskonnas kindlasti esimene kord. :)
Seda paaripantomiimi tean ka. Ainult, et ma ei tea, kas mu sünnale tuleb paarisarv veel kohale. Eks näis. Kunagi kindlasti. :)
K.
Tere. Kas oskate öelda, mis nime alt võiks proovida seda mängu leida youtubest “eesti laulude äraarvamise mäng”? Proovisin leida, aga ei õnnestunud…:(
www.minajamuud.blogspot.com
Ma ise olen ka sünnadel vahel mänge korraldanud. Pean otsima blogist sulle lingi, kirjutasin kunagi mòned lihtsamad asjad üles. Mulle meeldib ka nalja teha ja improviseerida, kuid kahjuks osadele inimestele ei istu selline mugavusstsoonist lahkumine.
www.minajamuud.blogspot.com
http://minajamuud.blogspot.fi/2014/08/seltskonnamangud-taiskasvanutele.html
Katre
Sattusin su blogipostile ka eile tänu googeldamisele. :)
minajamuud
Aa okei :D
Jeku
Hiljuti korraldasime sõpradega lapsepõlvemängude õhtu ja kohutavalt sai naerda :D Eriti pärast pilte vaadates. Missest, et inimeste vanus oli 23-26… või seda enam!
Mängisime “Mädamuna” ja “Varbakat” ja “Heeringas heeringas 1-2-3” ja “Valgusfoori”, keegi ei kurtnud igavuse üle ega proovinud kõrvale viilida. Iga kell teeks uuesti ;)
Vahva nimekiri lapsepõlvemängudest on siin: https://loomaaedonkirju.wordpress.com/2015/07/07/lapsepolve-mangud/
liisukas
Tsau Hele! Kas plaanid oma mehega abielluda? Või olete juba abielus? Sorry kui olete ja ma ei tea, ma ei ole su blogi veel väga kaua lugenud :)
Katre
Tsau Liisukas! Mu pärisnimi ei ole Hele. Kui sa siin blogis seda küljeriba ka nata jälgiksid (võtab max 20sec), siis saaksid mu pärisnime ka teada. :D
Mehega abielus ei ole, kunagi plaaniks ikka. :)
Eva
Meie üks lemmikumaid seltskonnamänge ongi mingit tüüpi kaardimängud, sest kahjuks ruumi poolest meil elamine kiita pole (õuemängud eeldavad ikkagi piisavalt suure ala olemasolu). Mitte-vindisena on väga tore olnud “Dixit”, mis ei eelda ka võõrkeele oskust :) ja natuke toredamas tujus on sujuvalt üle mindud “Cards against humanity” nimelisele mängule. Tõsisematest lauamängudest on väga toredad nt “Settlers of Catan” (eesti k ka Kataan?), “Pandemic” ja “Carcassone”, kui mingid Monopoli või Aliase-laadsed mängud ei meeldi.
Katre
Tähh soovituste eest. Katan on soovinimekirjas. Panen teised ka kõrva taha. :)
Speltajahu
Kas su päris nimi on siis Katre? Mina ka enne ei teadnud. Miks sa siis Hele endale nimeks võtsid? Kas plaanid selle ka ametlikuks teha, et oled Hele Valgus? Hele on ilus nimi muidu (Hele Kõrve jne), aga kas Valgus lubatakse siis perek. nimeks võtta? Kuidas su mees sellesse suhtub, et ennast Heleks palud nimetada?
Katre
Mees suhtub väga hästi. Saab ise valida, kas on täna öösel koos Katrega või Helega. Mõlemad on voodis erinevad, niiet vaheldust vastavalt tujule ja soovidele saab.
K.
Issand jumal, tule taevas appi mis küsimused Spelta poolt . “Miks sa end Heleks kutsud?” ??? Pole varem täheldanud et Katre endale kui Helele viitaks. Blogi ju ikka hele valgus. Aga samaga võiks talle endalegi vastata, et kas eesnimi Jahu või hoopiski spelta?
Katre
Ta mingi troll ja lõhestunud isiksus. Kommenteerib erinevate nimede alt mingit jama. :D
LihtsaltMelon
Samasuguseid reaktsioone kuulsin ka siis kui läksin õppima eriala, kus päris suur osa õppekavast moodustavad ained, milles tehtavaid tegevusi võib nimetada seltskonna mängudeks (meil on ka eraldi aine puhtalt mängudele ja muidugi ka lauamängudele).
Umbes nagu oleks mu eriala lasteaed.
Eks häda minu arust kohati selles, et ei teata ägedaid mänge. Ringmängudest arvatakse, et asi piirdub “Kes aias” mänguga ja muud nõuavad sportimist. Tegelt on neid niii palju ning enamikel ka rõhk sellel, et toimub mingi areng ükskõik kas seesmiselt või grupisiseselt.
Olen kurb (ja nii lammas), et koolis koguaeg õpitud mänge kirja ei pannud. Koguaeg arvasin, et mäletan, aga vot EI MÄLETA.
Mitte sportlikest mängidest soovitaks aga kindlasti Maffiat. Kui inimesed lõbusad ja kaasa tulijad (ja viitsivad rollimängunaseda võtta) siis on see pingeid pakutav ja äärmiselt lõbus mäng.
Katre
See Maffia korraldamine tundub mulle nii raske. Pole ise kunagi mänginud kuskil ja puhtalt netiseletuse järgi tundub siuke partypooper. Nii ka ei hakka ju mängu korraldama, et olen ninapidi paberis kinni ja loen järjest ette asju, millest ise ka aru ei saa. :D
LihtsaltMelon
Ah lauamängudest ka veel – ma ARMASTAN lauamänge. Samamoodi arvan, et selle vihkajatel on eelarvamus, et see ala piirdub ümber maailma reisi ja selliste asjadega. Nagu eelnev kommentaatorgi välja tõi – paljud lauamängudest eemale hoidjad avastavad strateegiamängud ja ongi müüdud.
Minu seltskond vaatas mind ka imelikult kui hakkasin pushima, et tavai mängime mingit lauamängu ka nii sama alkoholi rüüpamise kõrvale. Nüüdseks on traditsiooniks saanud lauamängu õhtud ja üldiselt ikka ka niisama väljas istumise kõrvale midagi mängitud saab.
Väga 5+ teemapüstitus sinu poolt. Ja ma tahaks vääga teada, mis ora on nendel inimestel perses, keda see häirib. Johhaidii, kui ei taha mängida ei pea ju.
Kohati tundub see olevat see inimgrupp kes hoiab üleval seda müstilist mõistet “täiskasvanu”.
Lapsest saadik olen ma oodanud, et mis siis muutub kui täiskasvanuks saada. Mis juhtub, et ma ei taha enam poriloikudesse hüpata, et ma ei taha südamest valju häälega naerda, mis juhtub, et mulle tuleb ora perse? Siiamaani (olen 24) ei olegi midagi juhtunud ja ora on tulemata jäänud. Vaadates ümbritsevaid endavanuseid on mulle jäänud lihtsalt mulje, et täiskasvanulikkust ei olegi reaalselt olemas, vaid on mingi inimgrupp, kes kellegi üles püstitatud norme nii tõsiselt võtavad ja neid täidavad ja ka teistelt seda nõuavat teadmata miks ning suutes vaid põhjendada lausega “sest täiskasvanu peab nii käituma”.
Oeh, sorry, et pikaks venis. Mõte hakkas jooksma ja vajas välja saamist :).
Katre
Teine lõik on väga tabavalt öeldud! Eks muidugi on teatud käitumisnormid, mis ei ole enam nii väga “õiged” kui sul on pere ja laps jms, aga samas mõistlikkuse piirides saab inimene alati jääda lapselikuks ja lõbusaks – täiskasvanulike kohustuste kõrval.
Ma ei ütle, et üldse ei võiks rahulikult veinipokaali taga istuda ja sõbrannadega klatšida ja muresid kurta või nägemata aega taga heietada, aga lihtsalt, et kui 2x aastas on kuskil peol mingid kaasahaaravad mängud, siis milleks seda nõmedaks pidada. :D
Eliis
Ühel sünnipäeval oli selline vahva mäng, kus pandi ka suhe proovile :D autole pandi käru taha ning naine pidi mehe juhendamisel käruga boksi tagurdama, samal ajal võeti ka aega. Nalja oli igatahes palju ??
kaaryke
Meie korraldasime enda pulmas traditsiooniliste mängude asemel igasuguseid seltskonnamäge. Küll tuli jäätunud T-särk lahti harutada, kolmekesti läbi hularõnga mahtuda, pajakinnastega kingipakk lahti harutada. Väljas oli võrkpalli plats seal sai siis nustikuid võidupeale loobitud, rannapalli veniva kangaga püütud jne jne
Ei pea kohe üldse seltskonna- ega lauamänge lapsikuteks, lisavad just mõnusalt meelelahutust õhtusse