rasedus ja kaitsevägi

Alustaks sellest, et jaanuari alguses käis mu kallim arstlikus komisjonis, kust ta, terve kui purikas, loomulikult läbi sai ja juulist alates kaitseväkke kirja pandi. Minu rasedus tuli aga päevavalgele alles veebruari alguses, seega oli alguses päris palju küsimusi ja muresid ka selle asjaga seoses. Tegelikult võtsime üsna kiirelt otsuse omaks, et kaitseväkke tuleb minna ja arvatavasti pean siis ca pool aastakest üksi last kasvatama ja ka viimased raseduskuud üksinda veetma. Mis seal ikka. Tugev naine nagu ma olen.

Kevade poole aga hakkasime siiski üha rohkem huvi tundma selle asja vastu, et ei saa ju nii ikka olla, et kaitsevägi ta niimoodi endale võtab ja mina üksi toimetama jään. Kuigi jutte sellest on küllaldaselt igal pool olnud, et kaitsevägi ei lase rasedusega ära ja heal juhul on võimalik aastake või rohkem pikendust saada, siis esialgu talle seda pikendust pakutigi. See tundus aga samamoodi tobe variant, sest mis kasu ma ka sellest saaksin, kui ma 1, 2 või 3-aastase lapsega üksinda peaksin jääma. Mehepoolne sissetulek oleks ju ka siis samamoodi ~aastakeseks peatatud ja ega siis poleks kergem üksi toime tulla.

Üks tuttav siis mainiski, kes parajasti ise väes oli, et nüüd olevat miski uus seadus vastu võetud, mille kohaselt lastakse ka ühe lapsega ajateenistusest ära (varasemalt oli ju teada, et kahega saab kindlasti ära, aga ühega mitte). Otsisingi siis kaitseväeteenistuse seaduse välja, milles tõepoolest §56.2.2 seda kinnitas:

§ 56. Ajateenistuse lõppemine
(1) Ajateenistus lõpeb ajateenija:
2) ajateenistusest vabastamisega käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt;

(2) Ajateenistuskoha ülem vabastab ajateenija ajateenistusest enne ajateenistustähtaja lõppemist, kui ajateenistuse ajal:
2) sai ajateenija lapsevanemaks või muuks last ülalpidavaks isikuks, mistõttu on ta kohustatud ülal pidama vähemalt ühte alla kolmeaastast last ning ülalpidamiskohustus tuleneb perekonnaseadusest;

Rohkem ei pidanud vajalikuks lugedagi, sest see ütles minu jaoks kõik. Edasi võtsin ette hoopiski perekonnaseaduse, et uurida, mis ülalpidamiskohustusest täpsemalt jutt on ja leidsin sealt:

8. peatükk
PÕLVNEMISEST TULENEV ÜLALPIDAMISKOHUSTUS

2. jagu
Lapse sünni puhune ülalpidamine

§ 111. Ülalpidamine lapse sünni korral
(1) Lapse isa on kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi.

Ja siis me naersime ja mõtlesime, et kas tõesti nii lihtne see asi nüüd ongi? Tundus kuidagi liiga kerge ja seetõttu ka kahtlane. Seejärel ta võttis ühendust KRA-ga vist ja uuris neilt lähemalt, kuid need hämasid midagi kaudset vastu, et põhimõtteliselt peaks küll ära saama. Tundus pigem niisugune jutt, et ega kui ise suud lahti ei tee ja seadusi ei uuri ja pinda ei hakka käima, siis ikka hoitakse täie rauaga kinni.

Igatahes nüüd nädal enne väkkeminekut helistati talle, et mingisuguseid asjaolusid täpsustada, et millal ja kuhu ta kohale peab ilmuma, küsis ta uuesti üle, et mis keiss selle asjaga täpsemalt siis on ja sealt vastati talle, et noorteaja peab ära olema ja seejärel vabastatakse. Noh, oli seegi tore uudis ja täiesti talutav meie jaoks. Täpselt mõni nädal enne arvatavat sünnitähtaega saaks ta ju vabaks ja sinnamaani küll ma kuidagi toime tulen. Nüüd aga kui ta reaalselt esmaspäevahommikul väkke lahkus ja mina siiski kurbusest ja pisarais siia maha jäin, tuli seal kohapeal olles välja, et ta vabastatakse juba augustikuust ehk siis täpselt nii nagu ikka perekonnaseaduses ka kirjas on, et tema kohustus on 8 nädalat enne lapse sündi mind kui lapse ema üleval pidada!

Esialgu ei teadnudki mõelda, kas uudis on hea või halb. Olin arvestanud juba selle kolme kuuga ja et ehk tuleb väesolek kuidagi moodi kasuks ka siiski, aga samas on ikka tore, et Eestis asjad muutumas on seoses kaitseväega ja isad siiski lapsi kasvatama lastakse, mitte vastupidi. Küll aga tundub see asi nüüd endiselt natukene liiga lihtne ja leebe olevat. Loodan siinkohal, et meestel ikka mõistus pähe jääb ja keegi kaitseväkke minemisest pääsemiseks kellelegi suvaliselt titte taha ei hakka tegema. Teadagi ju, kuidas tänapäeval iga hinna eest üritatakse kaitseväest ära viilida.

Igatahes minu kallis oleks väga ilusasti oma aja seal ära olnud ja mitte mingi jonnita ning ma olen ta üle selle pärast uhke. Küll aga sattus see laps ootamatult lihtsalt niiöelda sobimatusse aega, et hetkel ei tule väga meelsalt kõne alla see, et peaksin üksinda jääma koos lapsega. Esimene eluaasta ja esimesed elukuud ongi ju need kõige olulisemad, mil tekib side lapse ja vanemate vahel ja oleks päris õnnetu, kui beebi oma issit võõristama hakkaks.

Siiski olen tegelikult veidi skeptiline kogu asja juures ja ütlen vist kolmandat korda juba, et tundub liiga lihtne, et tõsi olla. Loodan siiski, et mingeid tagasilööke enam ei tule ja asjad lähevad nii nagu minema peavad. Seadused on ju ettelaotud, ära on teda lubatud ja asjast ollakse teadlikud. Sellisel juhul igatahes respekt kaitseväele ja loodetavasti enam ei ole nii palju kuulda õnnetuid juhtumeid, kus naised üksi jäetakse ja mees aega teenima võetakse (muidugi juhul kui mees just ise ei soovi vägavägaväga minna). :)

Samas kui ma nüüd tumblr’ist pilte tsekkisin, et postitust natukene vürtsitada, tundub ideaalis asi ilus olevat ka nii, kui mees kaitseväes viibiks. Omamoodi romantiline ju, aga eks ta seda ilmselt olegi vaid filmides, raamatutes ja muudes ettekujutelmades. Reaalsuses on teienteisest siiski raske niimoodi eemal olla, et ei saa igal võimalusel telefoniski rääkida muredest ja kui laps ka veel on, siis on asi hoopis keerulisem. ;)