igapäev,  Laps

Nüüd siis olen tragi ema!?

Selles postituses ei ole juttu ei millestki muust, kui kõige suuremast emade tragiduse/laiskuse välimäärajast ehk kui kiiresti üks või teine ema oma lapse mähkmevabaks saab. Teate ju küll seda asja, et tubli ema on see, kes juba poole aastast last potile hakkab panema ja kelle laps aastaselt mähkmevaba on ja laisk on see ema, kelle kahene ikka veel mähkmetes käib.

Nõnda olin ka mina pikka aega üldsuse ees siis see laisk ema, aga mis parata. Tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et ca aastast last ei näinud ma veel mõtet potile panna ja hiljem läks ta sinna lihtsalt nii hüsteerilise nutuga, et vägisi ma teda sinna rohkem panna ei söandanud. Ei, see polnud lihtsalt jonn, mis juhtus, kui ma teda potile lihtsalt VIIEKS sekundiks istuma üritasin panna. Selle ürituse tulemus oli see, et laps röökis mu käes nagu tahetaks siga tappa – reaalselt – ja kui ma ta sealt poti pealt vabaks lasin, käitus ta nagu šokiseisundis olev inimene. See oli lihtsalt kohutav. Oli kindlamast kindlam, et seda last ma potile sundima ei hakka, sest see tekitaks talle väga suurt stressi.

Eelmise suve lõpul ehk siis veidi enne Anni 2-aastaseks saamist üritasin ma kasutada seda meetodit, et jätan mähkmed ühel päeval lihtsalt ära ja las laseb siis püksid täis ja tunneb, kui ebamugav nõnda elada on. Kaks nädalat pidasin ma sedasi kuseseid riideid ja põrandat pestes vastu, kui ma loobusin, sest näis, et põietunnetus on lihtsalt null ja seesugune asi tekitab mulle endale eelkõige stressi ja ei tundunud päris õige ka niipidi.

Siis tuli üldse see Eestisse kolimine, mis oli samuti mulle endale võrldemisi stressirohke aeg ja kuidagi ei leidnud, et oleks sobilik potitamist uuesti proovida. Siis tuli üsna pea otsa lasteaeda minek ja selle kõrvalt lihtsalt ei saanud kuidagi aega potitamisega tegeleda, sest lapsel oli niigi tegemist lasteaiaga harjumisega ja ma ei näinud teda ju pea 9h päevast, seega millal mul aega teda õpetada. Vaevalt, et ta oleks nõus olnud lasteaias mähkmega olema ja kodus siis õhtused kvaliteettunnid minuga potil istuma. Lükkus jälle edasi.

Kindlamast kindlam aga tahtsin ma olla selles, et kui ta sügisel 3-seks saab ja vanemasse aiarühma edasi läheb, siis suvejooksul võiks see asi nagu ideaalis juhtuda küll, et laps potil käima hakkab. Kui minu arust polnud viga, et 2-ne mähkmetes oli (häiris vaid teiste näpuganäitamine), siis kolmene nagu võiks ka minu silmis juba ilma käia.

Ahastus aga oli suur ja ma ei osanud endiselt mitte kuskilt alustada ega tahtnud seda teed kuidagi ette võtta. Annabel on minuga lihtsalt nii jonnakas ja manipuleeriv kohati, et ma ei saa teda vägisi mitte midagi tegema panna. Kui tema ei taha, siis tema ei tee.

Siinkohal tõttas appi vist Annabeli vanaema, sest kui Annabel viimati jaanipäeva paiku umbes 9 päeva vanaema juures oli, siis vanaema ütles, et pangu ma hunnikuga sukkpükse ja aluskaid ka kaasa, et tema üritab lapse potile panna. Tegin nagu kästud ja ulatasin lapse üle.

Kui ma lapse tagasi sain, kuulsin vanaemalt, et Annabel olla täitsa kenasti potil käinud küll. Et noh enam-vähem. Rõõmustasin, et noh.. ju siis ongi selle asjaga nüüd korras ja lasin hoidsin teda aluskatega ka edaspidi, pott alati kuskil silma all. Paraku oli reaalsus selline, et ühel hetkel leidsin ma ennast lihtsalt nutmas, sest ma olin enam kui kindel, et minu laps ei hakkagi iialgi potil käima ja mina lihtsalt ei saagi selle asjaga hakkama. Nimetage mind kui laisaks tahes, asi on lihtsalt selles, et MA EI OSKA.. või mu laps ei saa aru.. või ma ei tea.

Igatahes pärast vanaema juurest tulemist oli Annabel mähkmeteta edasi, aga mitmeid päevi pissis ta lihtsalt täiesti suvahetkedel ja suvakohtadesse. Küll aga võtsin ma selle hoiaku, et riidlema ma temaga ei hakka, sest ma usun sellesse õpetusse, et potilkäimine ei peaks tulema hirmuga valestipissimise ees, vaid seetõttu, et laps tahab niiöelda “suureks saada.” Koristasin lihtsalt päevad läbi pissiseid vaipasid, pesin käsitsi päevad läbi aluspükse ja korrutasin “Järgmine kord katsu ikka potti see piss teha. Pissi käib potti. Kuhu pissi käib?” ja Annabel vastas “pissi potti.” Teooria paistis tal nagu selge, aga praktiline pool ebaõnnestus täielikult.

Ja.. ma ei teagi tegelikult, KUIDAS või mis juhtus, aga mul on tunne, et taevased väed halastasid mu peale, sest pärast umbes viite päeva ebaõnnestumist (kusjuures kurtsin ka vanaemale, et ma ei tea mismoodi tema ta potile sai, aga mina ei saa seda lihtsalt kohe üldse) hakkasin ma vähehaaval edusamme märkama.

Näiteks olin emaga köögis ja rääkisin juttu, Annabel mängis elutoas kui ühtäkki tormas kööki ja kisendas “PISSI POTTI! PISSI POTTI!” Seda kisendas ta muidu lihtsalt siis kui ta kuskile vaibale suvalise loigu lasi ja kui ma siis vaatama läksin, valmistunud ühte loiku vaibal märkama, vedas Annabel mu hoopis poti juurde ja näitas, et “Näe, näe, pissi potti!” TOOOHOH, mõtlesin. Ja oligi. Ja täitsa oligi. Ma ei oska sõnadesse pannagi, milline mu hämming oli, et ta täiesti lambist ise ühe korra sedasi potile läks. :D Igatahes sai ta kohe kenasti kiita ja emal oli kapist ka pulgakomm auhinnaks anda. :D

Järgmised päevad edenesid samamoodi, et umbes pooled korrad päevas jõudsid kenasti potti, aga ma panin tähele seda, et see pissi pottitegemine juhtus alati siis, kui ma ei vaadanud või parajasti millegi muuga tegelesin. Paistis, et kui ma temaga tegelesin või teda potile suunata üritasin, ei tahtnud ta seda kohe üldse teha, aga nii kui ma siis loobusin ja näiteks nõusid pesema hakkasin, läks mööda 10 minutit kui tema rõõmsalt teatama tuli, et tema vahepeal hoopis pissil käis. Ühesõnaga, ajas nagu salaasja. :D

Ja holy hell halleluuja, tänase päeva seisuga ristin ma oma lapse igatahes potilkäijaks, sest igasugused viimase aja käigud ja käimised on meil väga hästi möödunud ilma mähkmeteta. Näiteks sõitsime me 2 tundi Lätti, ilma mähkmeta ja terve tripi vältel ütles Annabel kenasti “pissi potti” kui tal pissihäda tekkis ja ta kannatas kenasti ära, kuni me vetsu jõudsime ja oli nõus ka nõnda oma häda ära tegema, et ma teda suurel potil lihtsalt kinni hoidsin. Päevasel ajal on ta mähkmevaba olnud igatahes umbes 2 nädalat juba ja ärkveloleku ajal pole õnnetusi juhtunud.

Küll aga on paar korda juhtunud õnnetus siis kui ta just lõunaunes on või sellest tõuseb ja ei jõua kohe potile. Samuti panen ma talle endiselt ööseks mähku, sest noh.. kui ma 2 ööd nägin, et hommikune mähe oli kuiv, siis ma küll üritasin kohe ka ööseks mähkme ära jätmist, aga see võrdus sellega, et ma ärkasin öösel üles mingisuguse sorina peale. Unesegaselt mõtlesin, et tea, kas Annabel ärkas ilusti ja läks potile? Või kust see sorin tuleb? Kui silmad pimedusega kohaneda jõudsid, sorin veel kõrvus sorisemas, nägin ma, et ei.. Annabel magab ju voodis.. aga sorin ikka veel kestab.. ja noh.. ühesõnaga lasi ta voodi täis ja kõik valgus kenasti ka voodi ja seina vahele ja igale poole voodi all olevate asjade peale ja sellest hetkest oli kindel, et mõneks ajaks saab ööseks see mähe veel ikkagi olema…

Agaaaa päevasel ajal on tsikiita ikka marutubli ja ausalt, mul on NII UHKE TUNNE. Sõnukirjeldamatult uhke tunne. See on nagu maailma suurima kivi langemine südamelt. Et LÕPUKS OMETI on see maailma kõige raskemana tunduv ettevõtmine möödas ja edukalt õnnestunud. HURRAAA!

Ühesõnaga, siit postitusest ei leia ilmselt keegi ühtegi head näpunäidet, kuidas laps potile saada, aga samas ma arvan, et selline nipp täitsa toimib, et andke laps paariks päevaks vanaemale ja las vanaema üritab seda teha. Vähemalt Annabeli puhul on kõik täheldanud seda, et minuga on ta kohe HOOPIS teine laps kui vanaemadega või kellega iganes on. Teistele on ta selline pai ja kuulab rohkem ja kuuletub rohkem. Nii et võib-olla saab vanaema lapsele selle alguse kuidagi paremini selgeks teha, kui endal kohe üldse ei õnnestu.

Sest pärast vanaema juurest tulemist, kuigi oli paar päeva ebaõnnestumist, läks edasi kõik ikkagi omasoodu. Mina lihtsalt tänitasin päevast päeva sama joru, aga ühel päeval juhtus see ikkagi iseenesest, et Annabel potti pissima hakkas ja aluspükste jalgapanemise vastu rõõmu tundis.

Igatahes halleluuja! Parem hilja kui mitte kunagi ja nii hea on elada teadmisega, et keegi ei saa enam vaadata mu last ja öelda mulle “Ta sul ikka mähkmetes? Mu oma hakkas juba aastaselt potil käima.” Eiei, no more. Nüüd olen kah tublide emade leeris. Säh, laps käib alukatega ja tegija on olla. :D

6 kommentaari

  • Mari

    Nii hea on seda lugeda, sest enda kahene In mähkmetes ja hetkel veel keeldub mähkmeteta potile istuda. Ma jätsin väga sinu arvamust, et laps ise ühel hetkel tahab suur olla ja potile ma teda suruma ei hakka. Õnneks ei ela Eestis ja siin on see tavaline, vähesed lapsed on selles eas mähkmevabad. Mõned Eesti tuttavad või blogi lugejad küll ahastavad, aga mis see nende asi on, kuidas me oma last kasvatame, vähemalt on ta rõõmus.

  • Dots

    See potile saamine on üks kõige nõmedamaid asju üldse. Selle koha pealt, et alati on kõik teised targemad ja imestavad, kuidas küll tema oma nii vara sai potile, aga minu oma vot mitte. Meil on kodus kohe-kohe kaheseks saav neiu, kes käib vastavalt tujule potil. Kui on täna hea tuju, siis ütleb ise, et potile, kui veidi kehvem, siis vahel saab pissi potti ja kui on kehv tuju, siis ei tasu potti mainidagi. Oleme ära proovinud igasugu nippe, kuid paraku need ei toimi. Enamus ajast kodus on ta trussikute või palja peega, kuid teda märg olemine ei sega ja kui häda, siis laseb sinna, kuhu juhtub. Kuigi mina arvasin ka algul, et see ikka minu teha, et laps varakult potil käiks, kuid nüüd, kui oleme sellega vaeva näinud, olen aru saanud, et laps läheb siis potile, kui on tema jaoks õige aeg. See “õige aeg” on lastel ju väga erinev. Seetõttu ei salli ka mina neid kommentaare, et minu oma käib ammuilma potil ja sinu oma mitte. pfff. Aga teie olete tublid, et potile käite :) :)

  • Anu

    Väga hea. Öise ilma mâhkmeta asja saime meie joonde nii, et esialgu tõusin ise öösel ja panin ta läbi une potile. Mõned ònnetused juhtusid. All oli imav lina ja puhtad linad panid õhtul valmis, et kui juhtub siis saan kiiresti ära vahetada. Kuna ma olen suur vee jooja ja käin ka ise öósel vetsus siis ei olnud problermi ka poiss öösel potile tõsta. Nüüd umbes kuu jagu pole ma teda enam ise tõstnud. Ta tòusen ise ja tuleb meie tuppa. Mul kutt käib potil ilusti (2 ja poolene). Järgmine samm on , et ta teeks seda ise, st seni pean veidi airama pükse ülesse tõmmata. Aga see potitamine on meil paras katsumus olnud. Lõpuks juhtus see jah siis kui ta selleks ise valmis oli.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga