Moi-moi, siin me oleme
Nojah, jälle paar päeva niimoodi mööda veerenud, et ma siia midagi kirjutama pole jõudnud. Võiks ju arvata, et käed-jalad sagimist täis, aga noh, sellega on nii ja naa. Laupäeval sai tõesti terve päev Tallinna korterit kraamitud, kogu mööbel kokku pandud ja Soome poole saadetud ja õhtul siis korterit igast nurgast natuke põhjalikult koristatud. See oli ka see hetk, kus ma mõistsin, miks mulle too korter tükk aega meeldinud ei olnud – ta oli lihtsalt liiga segamini ja liiga palju asju täis! Nii kui korter tühjaks ja puhtaks sai, tundus ta jälle mõnus, hubane ja ilus.
Selle tulemusel jõudsin ma selleni, et uues korteris peaks asju ka lahti pakkima minimaalselt. Ainult asjad, mida hetkel vaja ja hetkel kasutan, on niiöelda nähtaval kohal ja asjad, mida parajasti ei kasuta, võiks olla kasvõi kuskil kapis või sahtlis hunnikus. Peaasi, et üldmulje oleks puhas ja avar. Mulle meeldib avarus ja kui asjade vahel on nö õhku. :D Eks Tallinnas oli ka esialgu vist selline mõnus, aga ajapikku lihtsalt kogunes asju, mida ma kuskile ära panna ei viitsinud ja nii oligi kummuti pealne näiteks igasugu pudipadi täis, mida ma kuskile panna ei osanud. :D
Kui rääkida, kuidas Annabel kolimist vastu võttis, siis mm, ma arvan, et ta oli kergelt šokis ikka. Laupäeva hommikul ärkas ilusasti omas voodis, nii nagu alati ja juba mõni tund hiljem vaatas ta hämmeldunult meie magamistuba, mis oli mööblist tühi. Tatsas aga ikka rõõmsalt ringi ja ei teinud suurt kära. Õhtul oli korteris ainult diivan alles, mis esialgu auto peale ei mahtunud ja mille toome paari nädala pärast siia järele. Kõik-kõik muu oli kadunud ja siis hakkas Annabel juba natukene endast välja minema. Lõksutas köögikappe-sahtleid, kust ei saanudki enam midagi välja kiskuda ja oli üsna hämmeldunud… “Kus kõik asjad on? Mis toimub? WTF?”
Ühel hetkel õnnestus ta ööunne panna, aga juhtus nõnda, et tunni-kahe pärast ärkas ta hüsteeriliselt läbi une nuttes. Ta ei ole kunagi niimoodi nuttes keset ööd ärganud! Kui Keio kartis, et äkki tal on kuskilt valus või midagi viga, siis minu ema süda tundis, et laps on lihtsalt ärevil ja segaduses. Mulle tundus, et ta elas kogu päeva lihtsalt unes uuesti läbi ja ehmatas ära. Ikkagi juhtus selle ühe päeva jooksul ju tema väikese peakese jaoks nii palju. Ma ei kujuta ette, mida mina tema olukorras mõelnud oleksin. Ärkan ja on täiesti tavaline päev ja õhtuks järsku on kõik viimseni kadunud ja teistmoodi…
Pühapäeval oli meil äratus vara, kella kuuest, sest tulime kõige esimese laevaga Soome. Ka see oli Annabelile kindlasti ehmatav, sest me pole kunagi pidanud niimoodi aja peale varahommikul ärkama. Ja tema pole ka mitte kunagi nii vara mind äratada tahtnud. Nägu oli ehmunud, aga ta ise oli vakka. Esimest korda panime ta tema uude turvaTOOLI ka ja noh, jälle midagi uut. Ja tema pilk oli nii kummaline, kui ta autos istus ja lihtsalt nagu… ootas. “Mida VEEEEEL juhtuda saab siin ilmas?”
Siis tuli üle elada kahe-tunnine laevasõit ja veel natuke tunde sagimist, mis oli Annabeli jaoks väga pikalt ülevalolemist. Eriti arvestades asjaolu, et ööuni jäi ka nagunii lühikeseks. Aga pidas vastu ja magas lõpuks, viis tundi hiljem, kui lõunaunne sai, päris pikalt.
Ja nüüd, BA-DUM-TSS, asja highlight – me jebisime kassi üle piiri! Hurraaaa! :D Mul lihtsalt ei olnud südant teda sõbranna juurde viia, kes siis oleks ta edasi teisele sõbrannale andnud ja kes siis omakorda kassi Viljandisse mu emale viinud. Mul ei olnud südant. Kuidas ma saan ühe lapse niimoodi maha jätta… ei saa. Ja pealegi oli kass ka viimased päevad NIIIIIII tubli ja armas olnud, et mitte üht pissimist kuskile toanurka ega diivanile ei olnud. Ta nagu oleks aru saanud, et varsti on minek.. ja kui ta mu diivani täiskusemisega välja vihastanud oleks, poleks tema mahajätmine ka väga suur probleem olnud… aga ta oli ju nii hea olnud, kuidas ma siis oleks saanud… :D
Igatahes mõtlesime, et ah, mis seal ikka. See tõenäosus, et toll, khmm, meid läbi tsekib, on ju tegelikult nii pisike ja noh.. yolo. Laeva ma kassi kaasa ei hakanud tassima, sest talle väga reisida ei meeldi ja lasin tal rahulikult autos olla. Laevatekil ei olnud väga külm midagi ja oma reisikotis oli tal nagunii soe. Lõpuks ilmnes, et tolli ei olnudki nii hommikul vara ja tõdesin, et hullem on nüüd nagunii möödas. Eks Soome poole ongi raskem riskida, sest soomlasi juba ära ei huia. Kui ma ükskord aga siit poolt kassiga Eestisse lähen ja vahele jään, siis noh… ma arvan, et ma kuidagi räägiksin ikka omad vennad pehmeks. Pealegi, kui ma ta järgmine kord üle vean, siis nagunii selle mõttega, et tema vaktsiinid ja paberid korda ajada. :)
No ja nüüd jõuan jutuga lõpuks selleni ka, et ma olen nüüd siis siin. Me oleme, see tähendab. Me kõik! Aga paraku ei ole me veel uues korteris, vaid peesitame ikka Keio vanas korteris. Miks? Ma tegelikult isegi ei tea ja väga head põhjust ei olegi. :D Esialgu oli lihtsalt see, et pühapäeval ei viitsinud me mööblit kokku panna, esmaspäeval pidi Keio tööle minema ja pani peale tööd siis mööbli uues korteris kokku. Eile, teisipäeval, käisime me õhtul seal ja pakkisime natuke asju lahti, aga tulime ikka vanasse kohta tagasi ja noh.. nii on.
Aga ma tõdesin eile, et ma ei viitsi niimoodi jupi kaupa mitu päeva järjest uues korteris asju lahti pakkimas käia, vaid võiks ju täitsa sisse ära kolida. Ses suhtes, et voodid on ju koos, magada saab, nõud on lahti pakitud ja seega kõik esmavajalik nagu olemas. Ja eks ma siis päeval saan asjatada seal, kui Keio tööl on. Nii et jah.. ma arvan, et homme õhtul läheme sinna. Mina igatahes lähen ja kolin sisse. :D Eks ma siis tulen ja informeerin teid jälle natuke. :)
Kes seni aga mõtleb, et kust Annabel niiiii imekauni kitsekõrvade ja -sarvede ja roosidega peavõrukese sai, siis selle leidsin ma Lindexist ja see oli nii sobilik ost Soome kolimise puhul. :D
ma olen veel kirjutanud
Neljapäevane outfitipostitus
buduaari beebiblogi
14 kommentaari
Ly
Nii tore, et saite kenasti kolitud. Soovin Teile palju ilusaid hetki uues kodus! :)
Kati
Rahulikku kohanemist teile :)!
Diana
Tore. Hea meel teie üle. Annabel ikka nii armas ja need sarvekesed tõesti lähevad antud teemaga väga hästi kokku :) Kui olete ilusti sisse seadnud ennast, siis võiksid uuest kodust pilte ka jagada ;)
Kadi
Meil on chihu ja ma pole kordagi raatsinud talle piletit osta, sest ta võtab vähem ruumi kui keskmine kohver. Kui autoga minna, siis pole see mingi probleem. Autoga check in-ist läbi ja koer kotiga laeva kaasa. Mitte kunagi pole keegi midagi uurinud. Ja me oleme ikka vähemalt viis korda juba nii edasi-tagasi käinud :)
Katre
Mul ei seisnenud probleem selles, et ei tahtnud talle piletit osta, vaid et tal ei ole passi, kiipi ja ta pole vaktsineeritud. Sellist looma üldiselt ei või üle piiri viia.
Kadi
Tahtsin tegelikult öelda, et kedagi üldjuhul ei huvita, kas sul on see loom kaasas või ei, olenemata põhjusest. Sest ka toll on tavaliselt väljas olnud, aga loomade vastu pole nad kordagi huvi tundnud. Samas meie koeral on pass olemas,, et siis pole üleliia muretsenud ka.
Kaisa
Ma ei saa aru kuidas sa teed pilti nii et taust on hämar ja laps nii valgustatud, ei tundu nagu välguga tehtud, või on? Jubedalt meeldivad sinu pildid, photoshopi ma muidugi kasutada ei oska, aga kuna mul kuu vanune tirts kodus siis tahaks teda ka ilusate piltidega jäädvustada, kaamera sama mis sul, kasutamine selge aga töötlemine mitte, pikaks venis jutt nüüd :P
Katre
Nende piltidega oli pmst nii, et ise olin seljaga otse akna ees ja Annabel ka mulle nii lähedal kui pildi tegemiseks olla kannatas ehk siis aknast tuli loomulik hea valgus otse talle näkku, mis näo kenasti ära valgustas. Ühtlase hämara tausta jaoks tõmbasin Lightroomis natuke shadowite riba miinustesse ja panin tiba seda hägusust ka tone curvsidest peale. :)
Aga kuna ma tegin nö ülevalt vaates, siis jäi tume vaip enamjaolt taustale ja see võimaldas üldse sellist ühtlast tooni tausta. See, kus me kolmekesi peal, tollel pildil on taust ikka kirjumirju või polnudki asi selles? Sind huvitab aint see, kuidas lihtsalt sellist “hägusust” saab? :D
Kaisa
Just see esimene pilt Annabelist on hea mida kirjeldasid, hägusus sõltub objektiivist ilmselt, mul endal 40mm olemas, tume vaip selgitab nii mõndagi :)
Katre
Mhm, sest originaalis on pilt peaaegu samasugune, lihtsalt natuke värve muutsin ja andsin soojust juurde.
Aga muidu taustale ikkagi tumedatele kohtadele annab sellist pehmust lisada (noh, selline hallikas kuma nagu), et toonid ei oleks nii “järsud” paari klikiga photoshopis või lightroomis.
Vähemalt ma mõtlesin, et sa mõtled seda, mitte bokeh’t või muud objektiivist sõltuvat teravussügavust. :D
www.minajamuud.blogspot.fi
Ma vist tahaks juba uude kohta kolides kohe seal magada, sest kui ma teaksin, et kolin ära, siis ma ei viitsiks vanas korteris vist isegi koristada enam :D vaid unistaksin juba uue kodu kardinatest jne. Ootan ka kunagi siis uue kodu pilte :)
Kas sa kunagi endast sellist jutuvideot ka plaanid teha? Oleks väga tore vaadata :)
Mis see yolo tähendab?
Katre
Ma miljon korda jutuvideot plaaninud teha, aga kardan/arvan, et ma ei tunne end kaamera ees nii vabalt kui võiks – ei oska olla kuidagi, vms. :D Eks näis.
Ma ei tea jah, miks ma väga ei kibele uude kohta. Äkki sellepärast ka, et elutuba nii poolik alles ja jääb nõnda veel paariks nädalaks. Pole diivanit, telekaalust ega telekat. Siuke.. kõle ja tühi. :D
Yolo on, ee, you only live once, ehk lihtsas keeles nagu, suva, mis seal ikka. :D
Kaisa
Ega ma ise ka ei tea mida ma täpselt mõtlesin, lihtsalt kogu pilt on hea :) peab youtube õppima minema, kaamera kasutamise sain seal selgeks igaljuhul :)
www.minajamuud.blogspot.fi
Ma ei tea, kas sa minu paari videot oled näinud, aga tegelikult ei olegi see asi nii hull. (Tähendab, et mu tuttavad vähemalt on öelnud, et olen videol täpselt selline nagu olen.) Minu nipp on see, et teen kohe esimese satsiga video ära, ei hakka mitu korda üritama, sest muidu läheb asi näitlemiseks juba :D
Ma kujutan tavaliselt silme ees ette, et kaamera on mu õde, siis mu mõtted ja jutt jookseb vabalt.
Igatahes loodan, et võtad ikka videotegemise kätte ikka lähiajal! Aga videost edasi rääkides, siis kes teab äkki kunagi kohtume ka LIVES? Aga see on juba sinu valik :)