Minu esimesed pulgakoogid

Ma olen päris ammu igasuguseid pulgakomme vaadanud kui imeasju, millest ma midagi ei tea ja mida ma iial maitsnud ei ole, aga mis teiste juttude järgi on nii imelised asjad ja pea igal üritusel on nad ka suupistelauas esindatud.

Kui esialgu tundus nende isetegu keeruline ettevõtmine, sest ideaalis peaks olemas olema spetsiaalsed tikud, kuhu otsa nad ajada ja spetsiaalsed vormid, kuhu nad püsti seisma panna, siis leidsin ka alternatiivi, kus varreks võib kasutada kõrsi ja koogid võib hoopiski tagurpidi muffinivormi panna. Need asjad olid mul olemas. Samuti paistsid olemas olevat ka kõik teised asjad, mida nende tegemise jaoks vaja, nii et polnudki muud kui ära proovida.

Ideid sain Tere Köögi uuest telefoniäpist (link), kust on ülimõnus telefoniga retsepte vaadata ja mida kasutan kindlasti ka edaspidi. Ülilahe äpp lihtsalt! Inspiratsiooniks sai seal siin lingil asuv retsept, ainult, et otsustasin kasutada piimašokolaadi ja väiksemat keeksi/toorjuustu kogust. Valmistamisprotsessi sai aga sealt päris kenasti jälgida.

Kuna mul oli nagunii juba tükk aega mingi jõõõhker küpsetamise isu (et tainast saaks süüa), siis otsustasin keeksi/biskviidi ise küpsetada, selle asemel et poest osta. Muna, või ja jahu olid nagunii olemas ka. Tegin biskviidi selle keeksi retsepti järgi (link) ja kasutasin tavalist ümmargust koogivormi, mille põhjale sai peenike saiake küpsetatud.

Seejärel purustasin biskviidi sõrmede abil nii pudiks, kui sain ja viitsisin ja lisasin sinna ühe väikese paki täie Tere Klassikalist toorjuustu ja natuke tavalist suhkurt, et magusust juurde anda. Segasin/sõtkusin taignaks ja hakkasin peopesades pallikesi veeretama. Taldrikuitäie biskviidipallikesi pain külmkappi tahenema.

Mõni tund hiljem mõtlesin ma proovida, mis mekiga see “sisu” siis olema sai. Võtsin külmkapist ühe pallikese ja maitsesin. ÖÄKK! oli mu esimene mõte ja reaktsioon ja pool pallikest viskasin ma minema, sest ma ei suutnud seda jama lõpuni süüa. “Issand kui rõvedad asjad. Miks need inimestele meeldivad? Või tegin ma midagi valesti?” Ma olin nii pettunud ja ma ei teadnud, mida edasi teha. Visata kogu see jama ära? Kas hakata üldse šokolaaditahvlit sulatama ja raiskama, sest “sitast ju saia teha ei saa?”

Lootsin, et äkki saab pallikestele natukene särtsu ja elu sisse süstida, kui neid apelsinimahlaga natukene niisutada ja ehk läheb asi paremaks, nii et kastsin pallid järgemööda mahla sisse ja jätsin veel terveks ööks külmkappi “maitset koguma.”

Hommikul mõtlesin, et kuna Keio oli pool pakki šokolaadi nagunii üksi sisse lõhverdanud ja mina eriti palja piimašokolaadi fänn ei ole, siis oli mul täielikult õigus teine pool šokolaadist oma nägemise järgi ära kasutada ja vajadusel ka raisku lasta. Mis seal ikka. Viskasin šokolaadi vesivannile ja sulatasin ära.

Muidugist juhtus mul äpardus ka šokolaadi sulatades, sest ma ei olnud seda ammu teinud ja nagu ma ikka, ei viitsi ma süüa tehes eriti googeldada või täpselt retseptijuhiseid jälgida. Kui raske see ikka olla saab, eksole. :D

Mulle tundus, et sulanud šokolaad oli natukene liiga paks, et neid biskviidipallikesi sinna sisse kasta ja ma tahtsin šokolaadiglasuuri vedelamaks saada. Kallasin törtsu piima sisse ja šokolaad läks hetkega üliipaksuks ja tükki. Oh my! Lõpuks võtsin siiski google’i lahti, et uurida, kas seekord saab oma korraldatud käkki kuidagi veel päästa ja sain teadmiseks, et tükkitõmmanud šokolaadile tuleb veel vedelikku juurde lisada ja segada. Nii et lisasin veel piima ja lõpuks läks šoks jälle vedelemaks.

Lõpuks lükkasin siis varred “koogikestele” taha ja kastsin šokolaadi sisse ja seejärel panin muffinivormidele. Üritasin ka suhkru sisse neid seisma panna, aga mu pallikesed said vist liiga suured ja rasked, sest nad ei püsinud seal suhkru sees üldse püsti. Seega said seekord tagurpidi koogid.

Mul oli valmis vormitud ca 25 pallikest ja ma tegin neist pulgakookideks umbes 12-13 pallikest, sest ma rohkem ei viitsinud ja ma ei uskunud, et neist midagi asja saab. Et mis mõttega ma raiskan oma aega, šokolaadi, kaunistusi, muffinipabereid ja kõrsi, kui ma nad nagunii äkki hiljem ära viskan. Nii et pooled biskviidipallid viskasin ma minema ja pooltest said siis tehtud need elu esimesed pulgakommid, mille heasse maitsesse oli mul usk kadunud sellest hetkest kui ma seda paljast sisupalli maitsesin.

Panin nad siis jälle külmkappi, et šokolaad saaks taheneda ja mõne tunni pärast mõtlesin ühte koogikest mekkida, enne kui ma nad külalistele ette söödan… ja mu silmad läksid imestusest suureks. Kas tõesti suudab šokolaad niiiiiiiiii palju seda maitset muuta?

Ühesõnaga, need maitsesid äkitselt IMEHÄSTI. Ma poleks arvanudki. Nad maitsesid nii hästi, et mul tekkis kohe esmamõte, et ma ei tahagi neid külalistele lauale panna, vaid salaja hoopis ise ära mugida. KÕIKE TAHAKS ENDALE!

Nii et ma saan öelda, et see biskviit + toorjuust ainuüksi oli puhas jama ja ei kõlvanud mitte kuskile, aga šokolaadiglasuur tegi sellest asjast tõesti imelise pulgakoogi. Hoopis teine asi oli äkitselt. Minu usk pulgakookidesse taastus ja kindlasti teen neid kunagi veel. Ainult, et siis pööran natuke rohkem tähelepanu sisule ja üritan ka selle sisu ainuüksi imemaitsvaks saada. Ma ei kujuta ettegi, mis maitsega veel mingid professionaalsed pulgakoogid võivad olla, kui isegi minu käkid lõpptulemusena hästi maitsesid. :D

Tekstuurilt meenutab minu tehtud pulgakook mulle küspisetainast või midagi sarnast. Ülimõnus ja pehme ja nämmiii!

Kas olete kunagi pulgakooke maitsnud/ise teinud? :D