Mida laps teha EI TOHI?

Mulle meeldis Malluka tänane postitus samal teemal, sest see on kuidagi aktuaalne hetkel ka minu elus. Päeva jooksul ikka paar korda taban end ütlemast “Ei tohi!” aga polegi täpsemalt mõelnud, et mida täpsemalt ei tohi. Kõik toimub nii elu käigus, et ei pane tähelegi. Nii et hakkasin mõtlema, mida Annabel siis teha tohib ja mida ei tohi. :D

Joonistamine:
Olen üritanud talle õpetada põhimõtet, et joonistada TOHIB ainult selleks ettenähtud kohtadele – paberile, valgetahvlile, kriiditahvlile, magnettahvlile. Joonsitada EI TOHI mööblile, seintele, raamatutesse, paberitele kuhu midagi on trükitud (võivad olla olulised dokumendid) vms.

Muidugi ei saa öelda, et ta alati sajaprotsendiliselt minu reegleid järgiks. Ta teab väga hästi, mis asjad on joonistamiseks mõeldud ja enam-jaolt tõesti neid selle tarvis kasutabki, aga eks ikka tuleb ette ka olukordi, kus ta vaatab, et “Ahhaa! Emme unustas end hetkeks arvutisse ja on seljaga. Lähen joonistan seintele ja ustele ja sahtlitele ja kuhu iganes mul õnnestub kiiruga kriipse ja kraapse tõmmata.” Ütlen “Ei tohi! Paberile joonistatakse” ja annan paberi ette. Kui ta see peale pahaseks saab ja paberile joonistada ei taha, võtan üldse pliiatsid käest ja panen nad tema käeulatusest kaugemale. “Aitab küll!”

Loopimine:
Igasuguste asjade loopimise korral manitsen ma teda alati. Loopida EI TOHI mänguasju, raamatuid, puslejuppe, nõusid, joogitopsi ja ammugi mitte SÖÖKI.

Kassikrõbinad:
Aeg-ajalt leian ma Annabeli ka käpukil kassi kausi juures askeldavat, aga kurjaks ma selle peale ei saa. Seletan lihtsalt, et kass ei taha mingit plöga süüa ja ärme kassi vee sisse neid krõbinaid siiski pane. Kui ta ise kassikrõbinaid põske pistab siis mingile maale ma seda luban, sest ma lihtsalt mäletan, et mulle ka väiksena MAITSESID nii et kuidas ma saan keelata talle midagi, mida mulle endalegi meeldis teha. :D Ja ega nad vist tapvad ka ei ole, seega natukene võib ju nosida.

Arvutid/telefon/telekapult/fotokas:
Üldiselt on need neli asja siiski keelatud asjade nimekirjas. Nagu te teate, siis telefonis luban ma tal vahel mängida (kusjuures ta pole mingi 2 nädalat seda teinud, seega no näete, ikka ÜLI HARVA!), aga siiski kui ta omavoliliselt mu telefoni kuskilt kätte saab, ütlen ma “Ole hea, anna emme kätte” ja palun tal selle mulle tuua. Enamasti ilusasti annab ja kui ei anna, siis võtan ja kuulan sekundi väikest pettumuskisa.

Telekapulti tohib ta ka käes hoida ja riielda selle eest ei saa, aga kui nuppe hakkab plõksima, siis panen jällegist puldi eest ära. Sama on arvutiga. Iseenesest kui ta mu arvuti taha satub ja seal midagi klõbistada ja scrollida tahab, siis TA VÕIB, aga kui väga julgeks läheb ja täiesti suvalt hakkab rahmeldama, siis on sellel tegevusel ka lõpp. Parem, kui siiski ei näpiks. Kui ta kaamera kätte saab, räägin ma pigem “See on õrn asi. See ei tohi maha kukkuda, muidu läheb katki” ja päris kurjalt kohe ei keela ja üritan esimesel võimalusel ikkagi selle tal käest ära saada.

Ja no, ega ma ei teagi tegelt, mida ma talle nii väga veel keelan. Ta tegelt on vist täitsa tubli laps ja peamiselt keelangi ma tal lihtsalt rahmeldada ja asju loopida, sest kui ta mingist tegevusest ära tüdineb, siis ta teeb seda päeva jooksul ikka mitu korda ja sellist niisama vingu ajamist ma väga ei tolereeri. Igasugused asjad, mis võivad tingida tahtlikult selle, et midagi läheb kaotsi või katki, on asjad, mida teha EI TOHI. Esialgu üritan paar korda rahulikult öelda, et ta lõpetaks ja kui ei lõpeta, siis läheb ka minu hääletoon juba käskivamaks.

Kui ta minu korrale kutsumise peale oma tegevust ei lõpeta ja itsitades ja mind provotseerides hoopis edasi laamendab, tuleb “time-out” ehk siis ma viin ta voodisse pikali ja ütlen, et rahmeldagu oma rahmeldamised ja tõmblemised seal ära. “Enne teise tuppa ei tule kui maha rahuned.” Nats füürerlikult kõlab ehk, aga ma ei tea, toimib. Nii toimis minuga minu ema ja nagu näha, olen ma tema võtted lihtsalt sujuvalt üle võtnud ja just seepärast, et see toimib.

Kõik sellised asjad nagu noad, pistikud, kuumad ahjud on selgeks tehtud, et need on “ai-ai” ja ega ta väga nende ligi ei kipu ka. Kui aga koos sellise asja lähedal oleme või ise parajasti midagi kasutan ja ta uudishimulikult kõrval on, siis saab jällegi rahulikult seletada, et MIS põhjusel miski asi ohtlik on ja miks ei tohiks igaks juhuks näppida.

Aa, üks-kaks sahtlit on ka, mida ma tal eriti näppida ei luba ja kus on “emme asjad.” Ühte sahtlisse peidan ma aeg-ajalt ka tema pusleraamatuid ja ta on sellest aru saanud, aga kui ta neid puslesid enam panna ei viitsi ja niisama mööda elamist laiali tuuseldab, siis ma lihtsalt panen need raamatud nö sahtlsise “peitu.” Kui ta aga siis läheb ja neid sealt jälle välja tahab kakkuda, tuleb “Eiiiiiiiiii tohi võtta!” :D

Ma ei tea, kas õigem on lasta lastel oma tegemisi rahumeeli teha ja nõnda “maailma avastada” või ikka korrale kutsuda, aga ma ise lihtsalt leian, et ma ei pea kogu aeg mööblit pesema või laialiloobitud asju kokku korjama. Ja kuna see tegevus lihtsalt ei ole ilus või mitte kuidagi moodi arendav ega asjalik ega mõistlik, siis parem oleks, kui ta mõistaks, et nii siiski ei tohi teha ja ei ole kohane käituda.

Samas mõistan ma väga hästi neid emasid, kes lapsi iga asja korral ei keela, sest kui nad tõesti oma tegevusega mingit KAOST ei tekita, siis.. ei olegi ju otsest põhjust keelata, aga…

…mingid piirid peaksid vast siiski paigas olema ja kuigi tema järelt koristamine on VEEL (no jahupakki pole ta veel laiali kallanud) lihtne ja kerge oleks mõelda, et “ah, suva, las toimetab,” siis ikkagi tundub nagu natuke tark tegu seletada, et nii päris ei tehta. Et tekiks kombed ja arusaam käitumisnormidest ja see avaldub ilmselt hiljem ka seltskonnas, külas, poes ja muudel juhtudel.

Mis puutub sellesse, et kas laps värvides plätserdada tohib, siis ma arvan, et minu juuresoleku ja juhendamise ja lubamise korral võib. Kui ta ise kuskilt värvid avastab ja mõtleb, et oh hakkaks plätserdama, siis ei tohi. Ehk siis kui ma olen orgunninud, et tema tegevus ei mäkerda mitte midagi muud ära, on asi lubatud. Sellist värvides soperdamist peetakse vist isegi arendavaks, nii et lausa PEAKS laskma lapsel sellist mõnu kogeda. :D

Meie siin millalgi plätserdasime näpuvärvidega ja Annabel tegi seda väga korralikult ja korrektselt. Mina näitasin ette ja ta sai väga ilusasti aru, et ega sinna ei peagi jalgadega sisse ronima, vaid saab pintsli või svammiga mööda paberit tupsutada. Nii palju sõltub sellest, kuidas erinevait protsesse lapsele selgitada ja ette näidata õigeid kasutamisviise. :)