igapäev,  reisimine

Loodi põrguorg ja Sinialliku

Eile õhtupoolikul käisime pisikesel retkel Viljandi lähistel. Nimelt ca 10km Viljandist asub Loodi Põrguorg ja Sinialliku allikad, kus mina oma elu jooksul olen paar korda käinud küll, aga Keio polnud kunagi. Annabel ka mõistagi mitte. :D

Mulle igasugused looduslikud käigud ja vaatamisväärsused väga meeldivad, kuigi seda meeldimist ei oska kuidagi välja näidata. Alati kui kuskile sihtkohta jõuda, siis on vau ja äge küll, aga päris nautida kuidagi ei oskagi. Tekib tunne, et “a mis nüüd siis edasi?” Eile sain seda vähemasti nautida piltide klõpsutamise näol. Seepärast sai neid siia paras posu ka. :)

Veel meeldivad mulle igasuguste kohtade puhul nende kohta käivad legendid või muistendid. Näiteks Põrguorg olevat vanasti vanapagana elukoht, kuhu inimesed minna pelgasid. Senini peaks seal kuskil peidus olema suur-suur kirst kuldehetega.
IMG_5456-1 IMG_5466-1 IMG_5467-1 IMG_5472-1 IMG_5474-1 IMG_5488-1 IMG_5489-1 IMG_5495-1 IMG_5498-1 IMG_5499-1 IMG_5504-1 IMG_5510-1 IMG_5514-1 IMG_5520-1

Siniallikute kohta oli kirjas, et muistendi järgi võis oletada, et allikad on oma sinise värvuse saanud end sinna ära uputanud orjaplika siniste silmade järgi. Või siis variant, et allikasse on uppunud rahapada, mida allikavaim südaöösiti mäeveerul kuivatamas käib. Tegelikkuses aga on vee põhjas sinine savi, mis selle värvuse tekitab ja tänavuseks on see vist vetikaisse kasvanud, sest seda sinist põhja oli minu arust küll vähe näha ja rohkem tundus vesi pigem rohekas kui sinakas.

Siniallikul oli ka hästi palju pisikesi konnabeebisid, kes Annabelile suurt huvi pakkusid ja kelle pealt ta hüppamist üritas harjutada/matkida. Ühtlasi meeldis talle konnakesi vette visata ja neid siis ujumas vaadata. Tal on üleüldse mingi asjade vette-viskamise komme peale tulnud, mille Keio talle Hiiumaal selgeks õpetas. Nii kui vett näeb ja kuskil lähistel on kive ka, tahab ta neid tingimata vette sulpsatada. :DIMG_5525-1 IMG_5533-1 IMG_5536-1 IMG_5537-1 IMG_5540-1 IMG_5548-1 IMG_5563-1 IMG_5565-1

5 kommentaari

  • Ka Katre

    Väga ilusad fotod, need kutsuvad külastama! Minus tekitas äratundmist mõte, et sulle meeldivad looduslikud kohad, aga päris täiega neid nautida alati ei oska. Olen seda isegi enda puhul vahel kurvastusega märganud (kuigi olen ülikoolis lõpetanud loodusteaduste eriala ning sellega seoses päris palju mööda metsi, heinamaid ja teisi elupaiku jalutanud).
    Tegelikult hakkasingi tänu ülikoolis saadud teadmistele loodusesse hoopis teisiti suhtuma kui enne, st tunnen nüüd suuremat imetlust ja ka vastutust looduse ees, proovin suhtuda loodusesse kui omamoodi elusolendisse, kes vajab inimeste hoolimist ning kingib meile tänutäheks nii palju vajalikke materiaalseid kui ka emotsionaalseid väärtusi. Kuna tunnen nüüd paljusid taimi ja puid, on sellised väliretked palju huvitavamaks muutunud, sest hoian silmad erinevate liikide suhtes rohkem pärani ja tänu teadmistele on “ohoo”-hetki ja äratundmisrõõmu väljas olles rohkem. Olen mõelnud, et see oskamatus loodusest täielikult rõõmu tunda tuleb ehk sellest, kui lapsepõlves on liiga vähe looduselamusi, st väikest inimest ei õpetata märkama erinevaid taimi, loomi jms, ei viida matkama ja telkima. Hiljem, täiskasvanuna ei ole meie hing enam kõigele nii avali ning siis on sellist armastust looduse vastu juba raskem tunda, pigem võõristame neid nähtuseid ja elusolendeid, keda me ei tunne. Seepärast üritangi oma laste puhul selles suhtes palju teadlikumalt käituda.

  • matkaja

    Mehele võiks soovitada looduses käies panna jalga kinnisemad jalatsid. Metsas ja rohus võib igasuguseid “elukaid” olla.

    • Katre

      Me nii metsikusse ja metsa sisse ei tükkinud. Teerajad olid kenasti ees ja autoga sai üsna ligi, seega seekord ei näinud probleemi. Kui päris marjule läheks (mida ei juhtu tema puhul eal), siis kindlasti.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga