Lollused jäävad ikka paremini külge

Mõtlesin, et kirjutan täna sellest, kuidas Annabel end, ee, arendab kui nii võib öelda. No et ühesõnaga on tal hetkel juba jupp aega olnud miski selline periood, et kui keegi teeb midagi uut ja tema jaoks vahvat/huvitavat, siis ta ikka hoolega vaatab, justkui üritaks sellest õppida, ja siis teinekord üritab järgi ka teha, et kas ta ikka sai õigesti aru, kuidas asi käib.

Niiiii tore! mõtlesin ma esimest korda kui ma märkasin, et ta midagi minu tehtut järgi üritab teha. Nüüd saab temaga igasuguseid vahvaid ettevõtmisi teha!

Üks päev siis näiteks meisterdasin talle mingisuguse moon sandi (jahu ja õli kokkusegatuna, mis annab liiva sarnase tekstuuri) ja lootsin, et see pakub talle vahvat tegevust (video ja pildid sellest kahjuks Soomes olevas arvutis). Tegin selle liiva sellisesse parajalt suurde anumasse, võtsin välja erinevad vormikopsikud ja näitasin talle, kuidas saab lahedaid liivavorme teha, lootes, et ta neid järgi teeb. A mis te arvate, et tegi ka? Muidugi mitte. Ta leidis, et palju lahedam on kogu see liiv lihtsalt pihku võtta, üles õhku visata ja nõnda terrrrrrve köök seda täis sahistada.

Ja noh, ega mul täpselt meelde ei tule, aga igasuguseid huvitavaid tegemisi olen talle enda arust pakkuda üritanud või lootnud, et talle need minu väljapakutud õpetused meeldivad, aga ei meeldi. Ja mina ei oska kunagi aimata ka, mis talle võiks meeldida. Üldiselt õpib ta meeleldi ära pigem lollusi.

Näiteks eile hoidis mul sõbranna korraks last kuni ma poes ära käisin. Tulin tagasi ja siis ta rääkis, kuidas ta niisama mingi väikese pehme pallikese ühele suurele mängukarule pähe pani ja siis selle sealt maha raputas ja kuidas Annabel krampides irnuma hakkas ja leidis, et see on maailma lahedaim asi. JA SIIS TEGI JÄRGI! Pani karule pallikese pähe ja raputas maha. Ja tegi ja tegi ja tegi.

Siis tegelesime mõnda aega teiste asjadega kuni jõudis kätte magamamineku aeg. Annabel oli juba voodis teki all, aga märkas siis äkitselt maas värvilist väikest pallikest. Koheselt kiirustas ta voodist välja, tormas pallikese juurde ja teadis, et oii, see tuleb ju karule pähe toppida ja jooksis karu juurde, raputas selle sealt maha ja nõnda ta paar korda tegi, ise rõõmuga kilgates, et oskab midagi nii tarka ja vahvat teha. :D

Ainuke asjalik asi, mida ta ükskord vist tegi, oli see, et mu isa parajasti tassis puid riidast kuuri ja siis Annabel vaatas kaks korda pealt, kuidas isa edasi-tagasi käis, võttis ka puuhalu kätte ja abistas ka neid päris tükk aega niimoodi üks haaval ühest kohast teise tassida. Awwwiii!

Aga üldiselt jah, võtab ta parema meelega õppust niisugustest random asjadest, mille peale tulla ei oskagi ja mida keegi niisama kogemata ette on näidanud. Kahjuks mitte muudest toredatest ettevõtmistest nagu näiteks laialiaetud kamapallide kokku korjamine vms, mida ma päevast päeva talle aeglaselt ette näitan. :D