Kuidas Tartu liiklus mind ära hirmutas
Kes teab minu autojuhilubade tegemise saagat, see ehk mäletab, et autokoolis käisin ma tollel ammusel a’al kui elasin Tallinnas. Ütleme nii, et esimest korda autorooli istudes, oli minu ainuke hirm, kas ma autosõiduga hakkama saan ehk et siduri ja piduriga ja käikude vahetamisega ja kõige sellise algelisega. Kui see sai kiirelt selgeks ja liiklusesse suundusin, ei peljanud ma liiklust kohe üldse. Tallinna liiklust. Seda, mida paljud lausa vihkavad või jälestavad.
Minu jaoks tundus Tallinna liiklus lebo. Mis seal siis ikka rasket olla saab või olema peaks? Tuleb valgusfoor, on ju edasine käitumine lihtsamast lihtsam. Anna teed märgiga on samuti selge, mida tegema pead. Samuti samaliigilistel ristmikel. Paljukardetud ringteed? Aga mis neis rasket? Jumal issand, arusaadavad viidad on ju üleval! Kõik lihtne ja selge. Ja mis peamine, mul jagus närvi olla rahumeelne liikleja.
Kui a’la “Anna teed” märgi taga ootasin rahulikult hetke, mil mul oleks turvaline ristmikut ületada, ei häirinud mind üldse, kui keegi mu taga närvitses või signaali andis. “On sul kuhugi kiire või?” Samuti vaatasin ma viltu nendele, kes keset linna minust möödasõitu teevad. Ega’s ma seal tee peal siis ukerdanud, spidokas nii 60-e ligi ehk täiesti arvestatav kiirus, aga ikka leidub neid, kellel on kiire, kiire, kiire ja mina toppan jalus. Mind ei häirinud. Nende häire!
Olles load aasta hiljem kätte saanud, sõitsin ma mõnda aega ka Soomes. Käisin Espoos, Helsingis ja ma ei mäletagi enam, kus vahepealsetes “urgastes” seal veel, aga point being – ma ei kartnud! Nii lebo oli! Ühe korra ma muidugi tegin reavahetuse nii rumalalt, et ei vaadanud üle õla ja siis oleks peaaegu tekkinud avariiolukord (thank god, et tema märkas ja aeglustas) ja peale seda ma küll tundsin, et ma ei taha enam IIAL autorooli istuda, aga see hirm lahtus mõne päevaga. Ikka tundus liiklus lebo. Lihtsalt pidin tähelepanelikum olema.
Siis sõitsin ma umbes nii 9 kuud Viljandis. Rahulik väikelinn. Ummikute kellaajad ei ole utoopilised. Keegi nagu kunagi ei paistnud kuskil närvavat ja üldiselt tundusid inimesed mõistlikud. Liiklus ise oli ka rahulik, selles mõttes, et ma “Anna teed” märgi taga võisin ma vabalt oodata, et kogu pikk sirge oleks piiiiikalt autodest tühi ja siis oma pööre lõpetada. Lihtsalt autosid liikus sellise intervalliga, et tänav oligi mõned sekundid nii puhas, et said rahulikult manööverdada.
Ja siis kolisin ma Tartusse. Viljandi ring, Riia ring tundusid miskipärast hirmsad. Samuti tee, mida mööda lasteaeda lähen või sealt tulen, on kohati sellises seisus, et raske on “Anna teed” märgi tagant teele pääseda. Autod mu taga kuhjuvad ritta ja kipuvad närveldama. Ma ei saanud aru, mida ma täpselt valesti teen, miks nad nii närvis on? MA JU EI SAA EDASI MINNA, kui teel sõidavad autod sellise vahega, et ma ei jõua vahelt läbi lipsata.
Hakkasin jälgima, kuidas siis teised nn “samas olukorras” käituvad ja panin tähele, et praktiliselt külma südamega sõidetakse otse teise auto nina alt teele. Mina olin harjunud Viljandis ära juba süsteemiga, et sõidan teele alles siis, kui tee peal olev järgmine auto on a’la 50m kaugusel vähemasti. Tartus aga sõidetakse teele suvalt, kui peateel olev auto on ~15m kaugusel. See on ju nii väike vahe!?
Mõistsin, et tõsi, jõuab eest ära keerata küll ja ilmselt tiheda liiklusega teel tulebki selliseid hetki ära kasutada, aga mulle tundusid need siiski pigem ohtlikud. Milleks riskida. Äkkkki midagi juhtub? Äkki teine tuleb nii #yolo kiirusega ja mul sureb auto välja ja plaks? Uhh…
Igatahes.. samas on Tartu liiklus mulle õpetlik olnud. Esmalt hirmutas ära, aga tasapikku teisi sarnases olukorras jälgides oskan ka ise paremini käituda. Olen natukene julgem “Anna teed” märgi tagant välja sõitma, isegi kui pea teel on autod. Siiski aga arvestan ma sellise vahega, et ma saan endas kindel olla, et ma eest ära ka jõuan. Päris nina alt ma ühelgi autol läbi sõita ei taha.
Ma mõistan, et inimestel on tihtipeale kiire või nad on kuskile hilinemas ja siis häirib keegi eestoppav auto kohe eriti. Ma ei mõista aga, miks süüdistada eesolevat autot? Kui mina näiteks mõne auto taha toppama jään, ei mõtle ma sekundikski, et “Va loll, mida ta passib. MA JÄÄN HILJAKS,” vaid mõistan seda, et ta ei ole kohustatud ohtlikku manöövrit tegema. Mõistan ka seda, et kui olen hiljaks jäämas, tasub mul vaid ise ennast süüdistada. Oleksin võinud ju varem kodust välja tulla ja oma aega paremini planeerima. Liikluses tuleb alati arvestada +5/10 minuti varuga, eriti kui liikled tipptunnil. Muidugi olenevalt marsruudist ka suurema ajavaruga. Keegi teine ei ole sinu hilinemises süüdi!
Üleüldse tunnen ma vahel ka, et tahaks oma auto tagaklaasile mingit kleepsu. A’la “Mul aega on…” või “Sul kuhugi kiire? Ole mõistlik kaasliiklejate suhtes!” või “Katsu mitte närvi minna!” :D
Mingi kuu aega ei julgenud ma oma jalga autot ka üldse kesklinna kanti liigutada või enda linnaosast kuhugi kaugemale. Lihtsalt hakkasingi Tartu liiklust kartma! Õnneks aga leebusin selles osas möödunud laupäeval, kui meil Annabeliga Tassikookide ja Aura Keskuse tripp oli. Kui ikka tahta kuskile minna, tuleb ju sõita ka. Linna ma iseenesest tunnen, seega midagi rasket selles osas ei ole. Ja ilmselt oli laupäeva õhtu selliseks esimeseks kesklinnasõiduks väga muhe valik ka. Liiklus oli pea olematu ja mõnusalt rahulik ja mul oli aega vaadata ja sõita ja ise ka hästi meelestatud olla, kartmata, et keegi mu taga närvi läheb millegi peale.
Kõige nõmedamad olukorrad vist tekivadki siis, kui sa tunned, et keegi su taga maruvihaselt ootab. Hakkad ise ka närveerima, kuidas peaks käituma ja üritad kiirustada.. ja võibki kurvalt lõppeda.
Loodan, et säilitan rahuliku meele liikluses ka edaspidi ja loodan, et minu lugejatest vähemalt keegi selline närveldaja ei ole, kes oma hilinemises või kuskil toppamises teisi süüdistab. ;)
*NB! Postituse päisepildis olev auto ei ole minu uus auto, vaid oli ca aasta tagasi K auto.. :D
ma olen veel kirjutanud
Plätserdame käe- ja jalajälgi
Minu halvad kombed
14 kommentaari
nj
Tartlase ja autojuhina ütlen, et jah, sa ei ole kohustatud ohtlikku manöövrit tegema, aga munejad häirivad paratamatult igapäevaseid liiklejaid. Signaali reeglina ei lase, aga mõttes sajatan ikka :D Ma ei liigu isegi kella pealt, et hiljaks saaks jääda, aga lihtsalt ei viitsi veel ühte fooritsüklit ära oodata sellepärast, et mu eesolijal mootor välja suri ja kohalt minema ei saanud vms.
Katre
No üks asi on jah see, kui keegi mootori välja suretab või niisama kohalt minema ei saa. Teine asi ikka see, et kui sa ise ka kellegi tagaolijana näed, et teel on tihe liiklus ja tegelikult ei ole selles midagi halba, et teine end kuskile vahele ei soovi pigistada ja ootab suuremat vahet, et teele minna. :D Eks fooridega oleneb ka, et mis ristmikuga tegu. Mõne taga ilmselt tõesti häiriv, kui pead a’la 5 minutit ootama järgmist satsi, aga nojah, kuidas keegi. :D
Ma närvan pigem mitte selle peale, et keegi teine kuskile teele vahele ei suuda end pressida, vaid siis kui ma näen, et tee on nii umbes ja praktiliselt võimatu on vahele saada. Siis tekib minus see, et halloo, mul oleks ka nagu vaja liikuda kuskile. Aga eks need peateed olegi tipptundidel umbes ja suht “oma viga” et mööda kõrvalteed sinna peale tahad saada. :D
nj
Eks jah, ei jää muud üle, kui oodata heasüdamlikku juhti, kes vahele laseks. Elan ise peatee ääres ja tipptunnil muidu hoovist välja ei saa lihtsalt, auto autos kinni seisavad/venivad. Tasub loota, et talveks osad oma masinad garaaži panevad ja olud pisut inimlikumaks lähevad.
Kärt
Appi, nagu keegi suretaks meelega mootorit välja, just because.. ;D Sama, et ei saa kohalt minema – ega ta NIMELT kohalt minema ei saa, järelikult on veel ebakindel ja õpib. Ma ise kipun ka kiirustama ja omaette sarnastes olukordades kergelt ohin, aga alaaatiiii tuleb meelde see aeg, kui ise sõitma õppisin ja mis tunne oli, kui mootor välja suri või kiiresti kohalt ei saanud.. seega suhtun alati mõistavalt ja selle märgiks hoian igaks juhuks isegi pikivahet ;D Noh, et äkki on ebakindel ja tahab rohkem ruumi. Ma alati õppides vihhhkasin, kui keegi end mulle taha põmst külge pookis.. no vihkan siiani tegelt.
Eveliis
Ma ei kannata absoluutselt Tartu liiklust. Esiteks ei saa ma sellest kunagi aru, ERITI Anne ring ja olgugi, et ma olen ikka väga pikka aega tartlane olnud ja linna tunnen, eksin ma autoga alati ära, sest ma ei saa lihtsalt aru, kus või kuna on minu kord sõita. Aga teiseks on mu meelest Tartu liiklus nii kohtavalt aeglane, et ma tunnen reaalselt, kuidas autotroolis vananen.
Minu jaoks on parim autokool olnud Lillehammer, sest ei saa öelda, et ma talvel väga sõita armastaks ja igasugu künkad pole ka minu teetassike olnud. Siin ei ole mul muud üle jäänud kui talvel mägistel teedel sõita ja kallakutelt kohapealt minema saada valgusfooride tagant. Algul võttis otseesise higiseks, nüüd sõidan külma rahuga (mis ei tähenda, et ma igasugu kummalisi manöövreid ei teeks vahepeal või mõnd posti ei rihiks tagurdades)
Katre
Ma pole nii risti põiki linna läbi sõitnud veel, et liikluse kiirust hinnata, aga siiani tundub jah, et kõigil on pigem marukiire. 70-ga teevad linnatänavatel möödasõite nagu, pole loogika.. aga lihtsalt nii kiire on inimestel. Aga üldpildis on liiklus võib-olla tõesti võrdlemisi rahulik tegelikult.. kui just kellelegi ette toppama ei jää ja kellelgi su taga kiire ei ole, on kõik korras ja inimesed normaalsed. :D
www.minajamuud.blogspot.com
Ma kardan ka, et jään teistele jalgu. Ja eks igas uues linnas on raske sõita.
Tips
Mina ei saa nendest aru, kes rohelise tule süttides liiguvad niiiii aeglaselt, et ainult 2-3 autot max saab üle ristmiku. Tihtipeale ongi see muneja just viimane ülesaaja.. Liigu kiirelt üle ja edasi sõida aeglasemalt, kui soovi on, aga selliste pärast ei pea terve liiklus seisma jääma! Satun pidevalt sellistele sappa. Lihtsalt pidin oma mõtte siia kirja panema, ei pidanud üldse sellega sind silmas :) Teine rühm roolikeerajaid on need, kes ringilt väljudes ei näita suunda.. Ma oleks ju ammu juba liikuma saanud. Ja kolmandaks- no neid ümberreastujaid on mulle kõvasti ette keeranud. 1 kord keerasin sepaturu ees täitsa kraavipervele! Viimane kord keerasin vastassuunda, kuna minu kõrval sõitev auto, kellega olin peaaegu kohakuti, lükkas suuna sisse ja kohe reastus samal ajal. Hea et suunda nägin, sest ennetades olingi vastassuunas. Ma arvan et mingi paari cm mäng oli.. Mul on ju väike laps autos johhaidii! Oeh sain välja elada, aitäh!:D Ja muide ma elasin ka kunagi mingiaeg Tallinnas.. Seal on tõesti sellesmõttes parem liiklus, et ei leidu niipalju närvihaigeid.. Või ma lihtsalt ei sattunud neile otsa.
Katre
Ma valgusfooride taga hingan just kergendatult. Siis on mul oma aeg ja kord ja reguleeritud liikumine sellele, millal teele saan vähemasti. Seda, kas kellelegi ette toppama jäänud olen või ei ole, ei oska öelda. Annan üldiselt ikka oma parima, aga samas kuna esimene käik mul mingi mega kiirendusega ei ole, siis ma ei saa midagi parata, kui pean vähe aeglasemalt ära liikuma. Päris lärmama ei saa ka autot lasta teiste pärast. :D
Aga kaherealised ringid on jah hirmsad. Samas, Riia ringil on suht reguleeritud ju. Saad välja nii sisemisest kui välimisest reast. See kes välimisel on, ideepoolest peab väljuma juba 1-2 väljasõidul, seega mina sisemiselt välja sõites ei tohiks jalgu jääda või tema mulle. Aga muidugi võib juhtuda, et inimene esimest korda ringil ja teeb mingi lolli lükke.
Eks peab tähelepanelik olema.
Tips
Ringidel ei osata jah üldse mõnes kohas õigesti käituda, aga ma mõtleisin kaherealisi teid. Ette keeras mulle üks Aardla tänavas ja teine Sepa turu ees.. Oh õudu :D
Elsa
Mina ka kartsin tartus sõitmist meeletult, aga ühel hetkel ma lihtsalt ei viitsinud enam varem ärgata, et bussiga minna ja olin sundseisus, et võtan maja eest auto ja lähen sellega tööle. Siis ma alguses mõtlesin kogu aeg oma trajektoori läbi ja mingil hetkel ei kartnud ma seda liiklemist enam üldse. Aga Tallinnasse ei julgeks ma küll vist minna:P
K
Olen igapäevane Viljandi ja Lõunakeskuse ringil sõitja ning kui sinna tipptunnil või avarii ajal ootele jääda, mnjaa. Aastaid tagasi Viljandi ringil sõitsin ühele vana mehe juhitud autole seal tagant sisse, hakkas sõitma Viljandi ringile, kuid viimasel hetkel mõtles ümber ja pidurdas, ma samal ajal vaatasin vasakule, Subaru poole.
Kusjuures eks paljud tartukad lõikavad ja trikitavad nt Riia tn ridade vahetamisel, ei saa salata, et olen ise ka pigem selline kiirustaja ja aeg-ajalt trügin vahele, kuid lahkelt lasen ise ka teisi ette ja vilgutan ning lasen läbi…viha teevad hulljulged ratturid, kes LE eiravad, mitu korda pimedas nende pärast ehmatanud????
Olen tartukana oma eksamineerija eksamid Tallinnas teinud, polnud hullu, aga Tln-Tartu mnt, see oli eile, reede õhtul, küll paras ellujäämiskursus. Sõitsin lubatud kiirusega, kui kolonnis mitme auto kaupa 130km/h sõidavad mööda…
Küll harjud Tartus sõitma ja sõidad ise samamoodi? Muidugi varsti paljud panevad oma autovõtmed kappi ja talvel ei sõida, eriti vanemad inimesed, esimeste libedate teedega linn hulga rahulikum liiklemiseks☺️
Ohutut liiklemist!
Hehe
Ma pole oma elulaaslast kunagi nii närvis näinud kui Tartus elades ? ta on üldiselt selline vana rahu ise, aga Tartu liiklus oli talle liig, mis liig. Ta on endiselt veendunud, et tartlased ei oska autot juhtida (loomulikult see nii päris ei ole, aga saate aru küll) ?
Kati
Olin tööga nädal aega Tallinnas, muidu ma väga sinna ei satu tõesti, sõitmist oli igapäev palju, siia- sinna. Koju tulles tundus Tartu nii rahulik, nii aeglane, nii väike :D
Aga see annering on tõesti selline et silmad kinni lihtsalt läbi ja looda et saad läbitud! See on ulme mis lükkeid seal ikka juhid teevad.
Eks oluline ongi et kui suudad üle olla sellest et “äkki tagumine närvitseb juba, annab kohe signaali jne”, siis pole seal Tartus ka midagi hullu. Kiire on kõigil kõikjal, siin Otepää kandis ka sõidan, ise vajutad juba rohkem kui võiks ja ikka oled nagu seisev post teel ees, ometi on see Otepää ju lausa nagu küla mitte linn ;)