Keda huvitab?

Ma ei ole siia kümme päeva sattunud ja ega enne sedagi natuke harvemini ja mulle näib, et teised märkavad seda rohkem kui ma ise. Sest noh.. minu päevad veerevad endiselt kuidagi kiiresti omadega otsa ja ei pane tähelegi, et ma siia ei jõudnud. Või siia tulla ei tahtnud. Või sellele üldse ei mõelnudki.

Okei, tegelikult ma mõtlen küll ja päris tihti, aga tulla ikka ei suuda. Ei, mul ei ole blogiblokki või ma ei tea mis poppsõna, mis inimestel aeg-ajalt on. Ma lihtsalt ei taha ja ma järsku olen mõtlema hakanud, et aga keda üldse huvitab, mida ma kirjutan. Täiesti lampi olen hakanud ette kujutama, et kedagi ei koti ja ei saa aru, miks üldse keegi peaks viitsima lugeda. :D MA EI TEA, miks. Ometi pole ma ju perekooli kägudele hambusse jäänud ega üldse kellelegi. Samas teisest küljest vahel on see mind just morjendanud. Heiti on nii väheks jäänud, et ma tunnen, et äkki ma teen midagi valesti. Kõiki laimatakse ja mina mõtlen, et mis on valesti, et mina kellelegi enam ühtäkki jalgu ei jää. Seepärast ehk mõtlengi, et äkki kedagi lihtsalt ei huvita, mis siin toimub. :D

Ja siis teemadest. Ma ei tea hetkel, kus suunas blogiga edasi liikuda. Ühest küljest peaks ikka jätkama endast kirjutamist, sest mulle meeldib ENDA elust kirjutada. Samuti huvitab see teema kindlasti ema ja isa ja ämma ja muid sugulasi, kes mind tihti ei näe ja kellega iga päev päris ei suhtle. Samas, ma ei tea järsku, millest kirjutada. Kas mõttetust silmaarstilkäigust kirjutamine on sama mõttetu kui seal käik või siiski huvitav ja lihtne vahepala?

Siis on Annabel. Nagu ma aru olen saanud, siis enamik lugejaid tahab tema teemasid, aga ta ei tee ju üldse alati midagi uut ja temast ei olegi midagi muud kirjutada, kui et ta ideaalsuse piirini hea laps on. Ta on lihtsalt nii-nii pai olnud ja probleeme on temaga ülimalt vähe viimasel ajal. Peamine siis see, et ööunne panek käib nipsulöömisega ja äratab ta mind eee, kell 11 päeval alles. Kuidas saaksingi nuriseda. :D

Ja siis on fotograafia ka, aga sellega ma ka hetkel üldse tegeleda ei taha ja pole kaamerat täpselt samamoodi kätte võtnud juba mitu nädalat. Selle asja rikkus mu jaoks see kuradima fotochallenge, millega ma innukalt alustasin ja mis ühtäkki sai nii räigelt igapäevaseks kohustuseks, et ma sellest kurjalt loobusin ja nüüd ma ei taha kaamera poole enam vaadatagi. Ja kuna ma ju oma postitustele oma pilte tahan lisada, siis ilma piltide tegemiseta ei saa justkui ka postitada. Ma ei tea, kas peaks gifid mängu tooma? Ma ei saa aru, kas mulle meeldivad gifidega postitused või mitte. Ma pole neid ise ju eriti teinud. :D

Ja siis olen mina. Ma pole iseendaga rahul. Peamiselt pole ma rahul sellega, milline ma pidevalt viimasel ajal piltidel olen või jään. Ma ei oska poseerida ega mingit nägu teha. Ükski pole normaalne. Mulle tundub, nagu oleks mulle näkku järsku miljon kortsu tulnud ja ma tundun ühtäkki kuidagi nii vana ja ei näe üldse nooruslik välja. Ma ju olen alles noor ometi? Igatahes ma ei taha üldse piltidele jääda ja sellega on küll mingi blokk ees. Vaatan pilte, kus olin 16-aastane, ohkan ja igatsen oma ilu taga…

Äkki on asi selles, et ma pole enam ammu igapäevaselt meikinud? Kui ma kunagi koolis või tööl käisin, siis ju ikka sai hommikuti end natuke putitatud ja eluga rahul oldud. Nüüd aga olen koduseinte vahel ilma meigita ja pusas juustega ja ega välja minneski ei viitsi rohkem teha, kui mõni punetav kohake kergelt ära katta, sest ega kedagi ju ei huvita, milline ma välja näen. Samas, kui ma siin üks nädalavahetus end ikka üles lõin ja sõbrannadega linna läksin, imetlesin end küll meeleldi pool õhtut peeglist, sest ma nägin lihtsalt võrrrrrrrrratu välja! Ma tahaks, et ma kogu aeg nõnda kauni õhtumeigiga oleks. :D Paraku aga.. ma ei viitsi. Ma ei viitsi meikida isegi selleks, et paar pilti teha ja pärast paari pildi tegemist meik näost maha nühkida, sest ma vihkan meigi maha võtmist. See on lihtsalt maailma tüütuim asi.

Ühesõnaga, ma ei tea jah, mis toimub. Ma isegi ei kirjuta seda postitust selleks, et lunida kommentaare sisuga “mind huvitab,” sest ma tean sügaval sisimas, et teid huvitab. Ma tean, et on olemas piisaval hulgal inimesi, kes tahavad lugeda ja teada igasuguseid pisidetaile mu elust ja loevad rõõmuga. Ma tean. Aga ma ei tea, miks iga teemaga, mis mul pähe tekib, tekib ka mõte “A keda huvitab?” Täiesti non-sense. Võtan veidi aega maha ja loodan, et saan sellest peagi üle, et siia rõõõõõõmsalt tagasi tulla.

Tänane postitus on juba suur samm sinna poole, kui ma selle avaldada suudan, sest noh.. KEDA HUVITAB! :D Aga ma tahtsin nii väga teada anda, et ma olen ikka olemas ja ma tahan olemas olla. :)

Samas, eks asjas on omajagu vist süüdi ka see, et ma viimasel ajal nii palju oma energiat oma viimasest postis nimetatud geimimisse olen suunanud. Igal vabal hetkel TAHAN ma lihtsalt seda teha ja noh.. nõnda ka see aeg kaob. Kas te mõne arvutimänguteemalise postitusega oleksite nõus? Haha. :D