Jäägem ikka mõistuse juurde
Ma arvan, et tänaseks teab iga inimene, kes loeb uudiseid või kasutab facebooki, lugu väikesest Emilyst (link ka õhtulehe artiklile). Kui mina ennast reede õhtul selle uudisega korralikult kurssi viisin, tikkusid mulle pisarad silma ja süda muutus raskeks. Sellist tunnet tunnevad väga paljud inimesed ja see on minu arust väga tore, et niiiiiiii paljud sellele loole südamest kaasa elavad.
Mulle meeldis ka see, kuidas lapse tädi facebooki konto all inimesed sheerisid oma küünlapilte ja eile õhtul süütasime isegi koos Keioga küünla* Emilyle mõeldes. Hinge tekkis tõeline ühtekuuluvus ja soe tunne. Tõesti umbes säärane, nagu tekib laulupeol isamaalisi laule laudes ja üksteisel kätest kinni hoides.
*Küünalt ei süüdata ainult lahkunute puhul, vaid seda tehakse ka igasuguste rituaalide läbiviimisel, energia koondamisel ja palvetamisel. Tulel on suur jõud ja oluline on see, milliseid mõtteid või soove küünalt süüdates mõeldakse.
Praeguseks hetkeks aga olen ma igasugustest Emily teemalistest postitustest natuke eemale hakanud hoidma, sest minu arust lähevad inimesed selle väidetava hoolimisega juba natukene segaseks. Alustades siis sellest, et tehti eraldi grupp eesmärgiga lapsele haiglasse mänguasju, kaarte, lilli ja muud träni saata. Ma saan aru inimeste armsatest soovidest ja südamevalust, aga ma ei saa aru sellest, kuidas nad on järsku oma aru täielikult ära kaotanud. Emily isal on hetkel arvatavasti kõige raskem, aga isegi tema suudab asju mõistlikult võtta ja tahaks tegelikult pigem rahus olla ja mitte meedia ega inimeste liigse huvitunde ja kärsitusega üle küllatud saada.
Paraku aga rahvas sellest aru ei saa. Kui isa sinna gruppi isiklikult palve esitas, et grupp kustutataks, hakkasid inimesed isegi talle vastu ja vabandasid oma hullumeelset kiindumust sellega välja, et nad ju tahavad vaid head. Keegi aga ei paistnud mõistvat, et ainuke hea asi, mida teha, oleks olnud hoopis isa soovi austada ja pererahval rahulikult hingata lasta. Kurb. Sellised asjad teevad mind kurvaks.
Ma panen mõttes ennast selle isa olukorda ja ma kujutan ette, kui raskeks inimesed selle talle ja muule perele oma pealesuruva hoolimisega teevad. Niigi on raske ja süda valus, ootad isegi täpselt sama moodi iga sekund rõõmustavaid uudiseid oma lapse kohta, aga pead samal ajal tegelema enda jaoks võhivõõraste inimeste pealetungiga.
Tüüpiline suure naistekarja poolt korraldatud facebooki trall. Mulle tundub, et inimestel on lihtsalt nii igav elu, päevad läbi internetis tühja passides ja facebooki lehte kerides, ja nüüd on nad lõpuks leidnud endale midagi, millega läbi interneti oma elu sisustada ja seeläbi kasulik ka olla. Noh, nende arust. Siiski aga võiks aru saada, et ka pererahvas vajab nii raskes olukorras natuke aega ja privaatsust, et rahulikult olla, omaette palvetada ning mõtteid organiseerida.
Ma usun, et tänaseks on teada, KUI väga see lugu inimestele korda läheb ja kui väga kõik uudiseid selle kohta ootavad, aga no ei tasu ju päris ära ka keerata. Minu jaoks on ilmselge, et kui Emily seisundis toimub mingi muutus, jõuab see momentaalselt läbi facebooki kõikideni huvitundjateni. Ilmselge on ka see, et kui toimub positiivne muutus, on maailmatuma suur hunnik inimesi kohe valmis lapse raviks vajalikku summad kokku annetama või muud moodi toetama (no kas siis mänguasju või lilligi saatma). See on väga tore, ausalt. Selle koha pealt saab öelda, et ON ilusaid ja häid inimesi. :)
Ka mina elan kaasa ja valutan Emily pärast südant, aga ma saan aru, et hetkel on parim, mida mina ära teha saan, anda tema perele natuke õhku, austada nende soove ja oodata vaikselt häid uudiseid, mööda facebooki kannatamatult ringi jauramata. Muidugi on see lugu kaasaelama panev ja väärt tähelepanu, aga seda kõike saab teha ka rahulikumas võtmes.
Loodetavasti ei lööda mind seesuguse otsese arvamuse avaldamise eest nüüd risti, aga kui, siis olen selleks valmistunud. Samuti olen nõus selle postituse maha võtma, KUI see pole Emily pereliikmetele meeltmööda.
EDIT: Jah, ma olen teadlik, et isa oli lõpuks grupi eksisteerimisega nõus. Siiski aga võiks natuke maha rahuneda ja rahulikult uudiseid ootama jääda, mitte kogu aeg uudiseid pinnida. Emily seisund ei pruugi nii pea muutuda. Sellisest traumast toibumine võtab aega ja ka koomas olles vajab keha puhkust paranemiseks. Andkem siis talle seda aega. :)
Samal ajal oodates aga ärge unustage teisi abivajajaid ja märgake rohkem enda ümber toimuvat, sekkuge julgelt, teatage kellelegi ja ärge jutustage ainult sõprade keskis, et tead, nägin eile sellist asja pealt ja ei teinud midagi. Eestlane peab õppima teist eestlast märkama ja aitama!
ma olen veel kirjutanud
Mõttetu silmaarstikülastus ja visiiditasudest
Tripp lastehaiglasse
22 kommentaari
Kati
Mina olen Sinuga 100% nõus ja olen jätnud kõik looga seotud postitused lugemata. Esialgu küll, kui asi avalikuks tuli, jälgisin isa õe postitust ja lugesin esimesi artikleid, aga praegu käib täiesti arulage jagamine ja õhutus.
Ma saan aru veel kuidagi nendest gruppidest ja Emilyle heade soovide saatmise jagamistest Facebookis, aga olen sattunud ka nii mõnegi jagatud “ema” pildi peale, et kõik ikka teaks, mis jube elukas see on.
Me ju kõik niigi teame, kes see ema on ja mis ta tegi, milleks on vaja seda kõike täiesti kõrvalistel inimestel veel suuremaks ajada?
Usun, et kõigil asjaosalistel (ei pea siin ema ja ta peikat silmas!) oleks lihtsam, kui inimesed nüüd maha rahuneks ja laseks perel asjadega rahus hakkama saada.
Katre
Üleüldse oletatakse ja surgitakse palju. Jagatakse lapse pilte ja täiesti okeilt pildilt loetakse välja, kuidas laps on hirmunud või sinikaid täis, kuigi pilt on täiesti tavaline random lapsepilt või siis sinikate näol on tegu lihtsalt loogilise varjuga.. aga inimesed mõtlevad lihtsalt nii üle juba, et ei anna aru. Jeerum!
Muidugi on olnud ka pilte, kus tõesti on väärkohtlemist näha, aga igalt pildilt viga otsida pole ka tarvis.
Liis
Väga õige, kuskilt läheb piir hoolivuse ja pealetükkivuse vahel.
Meie pere mõtted on ka Emily juures.
Kätlin
Täielikult nõus .. olin tol hetkel seal grupis kui see suur “hoolimine” alguse sai , ma suutnud lihtsalt uskuda misasja ma loen sealt .. isa saadeti sõna otseses mõttes pikkalt , sõimati Pühaks Lehmaks ja et ta ei hooli oma lapsest jne .. ajuvabadus .. ilmselgelt oli näha mida inimesed tegelikult tahtsid , vaid oma argipäeva ja igavat elu sisustada niinimetatud “hoolimisega” Mina tulin sealt grupist ära , hoian end küll kursis , et kuidas piigal läheb , aga jagama ja sõna võtma ma ei hakka enam ..
Ja see pildi asi mind pani ka hämmastama :O mul on mitukümmend pilti oma lastest , kus võib tunduda et nad on kurvacd ja õnnetud … jaburus ju .. pannakse pilt ja hakatakse , et oiii vaadake teda ju pekstakse , laps on kurb ja tal on nutuklimp kurgus ja ta karjub sisemuselt appi ja sunnitakse olema õnnelik pildil .. no mida iganes ..
Ma vaatasin neid postitusi ja ma lihtsalt ei suutnud uskuda seda mida ma loen :O
Katre
Ja kui öelda, et haiglas on praegu ilmselt teisigi lapsi, kes oleks saadetud mänguasjade üle õnnelikud, siis ei taheta midagi saata. Head saab ära teha ka teisiti ja teistele, kes seda samamoodi vajavad, ainult kes meedia tähelepanu all ei ole vms.
Minu arust ideepoolest võiks Tallinna Lastehaiglale kinke saata küll, aga siis pigem nendele lastele, kellel hetkel tõesti nende üle hea meel oleks. Emilyle jõuab saata siis, kui ta suudab ka nende üle rõõmu tunda. :)
Kaili
Sellele vaidlen küll vastu, et kedagi ei paistnud seal grupis huvitavat isa palve. Väga väga paljud lahkusid sealt grupist ise, kui gruppi keelduti kustutamist ja seda selleks, et alustasid isa soovi.
Katre
Ah, see lihtsalt sõnaline liialdus. Muidugi oli mõistvaid inimesi ka, kes lahkusid või üleüldse on inimesi, kes rahulikuks ka jääda suudavad. :)
Kaili
Austasid *
Britt
Ma ütlen siin sama, mis ma sulle juba meie vestluses enne ütlesin, et ma ei saa jälle sellest teatraalsest lahkumisest aru. Et okei otsustati grupist lahkuda ühel või teisel põhjusel. Arusaadav! Aga milleks selle jaoks eraldi teemapüstitus teha, et vot mina nüüd austan ja mina nüüd lahkun. Saab ju niisama vaikselt ka lahkuda või annab see väljaütlemine midagi juurde?
Minnes aga üleüldise teema juurde, siis kogu see juhtum vasardab mul nii valusasti peas ja ma lihtsalt ei oska sellele tüdrukule mõtlemist lõpetada ja ma loodan kogu südamest, et ta toibub JA taastub. Minu meelest on just teine osa väga oluline, sest kuigi toibumine on juba ime ja suurepärane, siis täisväärtuslikku elu see ei anna.
Ja eks olegi tõsi see, mida ka Mallu oma blogis kirjutas ja mis mujalt läbi käinud, et tuleb märgata ja tuleb suu lahti teha ja tuleb aidata. Ja mitte valida, et keda ja kuidas. Ma saan aru,et Emily on paljudel hinges nagu ka minul, aga nagu öeldud siingi, siis tegelikult on haiglas palju lapsi, kes on väga halvas seisus, ent kes oskaksid praegu mänguasjadest ja toest rõõmu tunda. Milleks siis mitte aidata neid ja kannatada Emily toetamisega hetkeni, mil meie kui võõrad midagi teha saaks?
Ja ma olen üsna kindel, et sellel lapsel läheb vaja hoopis raha rohtude ja taastusravi jaoks, mitte viitesadat karvast kaisukaru ( mitte, et ma tahaks midagi halba öelda, aga üritan lihtsalt olla noh..ratsionaalne)
Ühesõnaga olen su postitusega nõus.
Kati
Kui ma seda gruppi nägin ja olles seal natukene juba lugenud…siis esimene mõte oli küll, et issand mis toimub…aga noh ma mõtlesin, et ehk ma olen natuke teistmoodi, et ma ei taha 100 kaisukaru osta ja oma rahakotiga haiglasse lipata, vaid olen lihtsalt südamega asja juures ja loodan siiralt, et tüdruk paraneb. Eks enamus tahavad head aga headusel on ka omad piirid:)
Diana
Mina olen täiesti nõus selle postitusega ! Isegi mina olen jätnud paaar artiklit lugemata et mitte kaasata ennast sellese et ennast piinata jne. . . Mul sügavalt kahju mis emilyga juhtus aga peab mõistma et ei tohi hulluks minna ja peab leppima kõigega mis hetkel toimub . AGA LOODAME KÕIGEST VÄEST ET PISIKE ÄRKAKS ELLU JA PARANEKS ! Tol õhtul kui am sellest kuulsin ja lugesin süütasin ka mina küünla . Kui mina lapse emana tunnen kui valus see võib olla isale kelle laps on haiglas . Mul oli see paras pauk südamesse .
Pille
Esiteks on debiilsus, et inimesed mõtlevad tegelt ka Lastehaigla kaartidega üle valada. Sest missugune lapsevanem SELLISES olukorras mingeid kuradi kaarte hakkab lugema!? Tahes-tahtmata jääb kogu sellest “saadame kaarte ja karumõmmisid” agarusest mulje, et inimesed tahavad lihtsalt sellest asjast osa saada. Nii haige kui see ka pole.
Aga nagu tuhanded eestimaalased, mõtlen ka mina juba paar päeva selle pisikese inimese ning teda tabanud õuduste peale. Ja on ahastus. Küll aga ei arva ma, et kui kusagil Facebooki grupis valjuhäälselt “palun ja palvetan ja kaasa elan”, siis ma olen…kuidagi rohkem mõtetes temaga. Milleks on sellest asjast selline teater teha, seda ma ei mõista.
Mis Mallu juttu puutub, siis sellega olen ka nõus. Toimuv jätab meie rahvast kergelt silmakirjaliku/kahepalgelise mulje. Et kui show olemas, siis davai, saadame mõmmisi, aga kui naaber oma last üle päeva ihunuhtleb, siis see ei vääri küll rohkem süvenemist kui natuke klatšimist võib-olla.
Aga Emily peale mõtlen ikka, sel teemal kiremata ja igasuguste kaardi-orgiatega liitumata. Mul on kurb ja raske ja ma tahaks kogu südamest, et universumis oleks see killuke õiglust olemas, et ta paraneks..
Estella
Jumal tänatud, et keegi seda avalikult môtles ja ka ütles!! Mulle tundub kohati, et inimesed on ikka täiesti arulagedad ja ei anna endale üldse aru, millega antud juhul tegemist on. Jah, me saame aru, et tahetakse aidata, aga no see, mis seal alguses toimus, ületab igasugused piirid. Tegelikult ka, mida teeb üks isa kümnete kaisukarudega, kui tema laps vôitleb selle eest, et üldse ELLU jääda. Jagada haigla aadressi, nagu vôiks sinna igaüks sisse astuda “Tere ma tulin sind aitama” môttega.
See, mis selle väikese tüdrukuga juhtunud on, on tôeline ôudus. See on ületanud ma arvan pea iga eestlase taluvuspiirid ja see väike tüdruk on ka minu môtetes olnud kôik need päevad ning me vôime vaid ettekujutada millist kurbust ja ängi tema isa ja teised lähedased üle elavad. Tegelikult seda ei olegi vôimalik ettekujutada, enne kui ise oled reaalselt sellises situatsioonis olnud. Ja siis tuleb hunnik inimesi (kanakari on ôige sôna) ja hakkab etteheited tegema, mkis sa ei taha meie abi, sa tänamatu. Püha jumal!! Môelge tegelikult ka inimesed natukenegi oma ninast kaugemale, saage aru, et inimesed on praktiliselt leinas, nende ees lebab väike tüdruk, kes on üle elanud kohutava tragöödia ja te vôtate endale selle ôiguse, et üleüldse algatada grupp ilma lähedaste loata, jagate pilte ja kui isa palub privaatsust, siis selle asemel, et seda austada, te vihastate, aga järgmisel hetkel küsite kuidas lapsel ikka läheb. Minu austus isale, et ta üldse on vôtnud aega ja vaevaks vastata nendele tuhandtele pärimistele. Ta ei ole kohustatud seda tegema, austage kallid inimesed teiste privaatsust, liigne agarus ON ogarus.
Väike Emily on minu môtetes ja soovin talle kogu südamega, et ta vôitleks vôiduka lôpuni ja tema isale palju palju jaksu ja kannatliku meelt!
Gerly
Oleks pidanud selle kohe kustutama! Siis hakkaski pihta see,et kõik kukkusid mainima,ma nüüd kaon siit grupist.Ja ilmselgelt on inimesed silmakirjalikud.Olge normaalsed ja laske elada teistel!!!
Eveliis
Ma olen sinuga sama meelt, et inimesed kipuvad juba aru kaotama.
Ma ei suuda samuti seda lugu oma peast saada ja elan Emilyle kaasa, loodan ja ootan ja mõtlen ja palun. Kuid tuleb tunda ka piire, Emilyt ei aita kuidagi karud, grupid ega muu. SEE ei ole hoolivus. Kõik, mida me hetkel teha saame on vaid mõtetes tema juures olla ja loota. Või küünal süüdata. Sest just nimelt küünalt ei süüdata vadi leinates.
Tarmo
Ei silmakirjalikkust, ei materiaalset kasu kellelegi… Liitusin grupiga selleks, et oma hea soov edasi anda ja et jälgida, kuidas Emilyl läheb. Mul endal sama vana piiga kodus.
Pidevalt mõte liigub tema peale ja tean ka seda, et kõik inimesed eestis pole egositid, kes vaid levinuma kirja peale sõna võtavad – nad sekkuvad ka igapäevaelus, kui vaja…
Kui vaid mõtted saaksid Emily olemist paremaks muuta… I
Pille
Jah, ma hakkasin ka oma sõnades natuke kahtlema. Ilmselt inimestele ongi see konkreetne lugu nii hinge läinud oma erakordse julmusega. Aga muus osas…see lähenemine ei peaks osadel nii agressiivne olema, et juba vastu pereliikmete tahtmist mingeid asju saatma hakatakse jne.
Ingrit
Me lihtsalt mõtleme ja palvetame et Emily saaks peagi terveks ja on taas rõõmus, me isegi ei liitunud talle mõeldud grupiga kuna aimasime ette et ta isale see väga ei meeldi. Jõudu ja jaksu paranemisel preili Emily . Ning olen ka ta isaga nõus et inimesed võiksid maha rahuneda ja oodata uudiseid mitte peale käija küsimustega.
signe
elan oma pisikesega kaasa ja olen nõus et inimestele tuleks rahu anda…….loodame parimat
Gerda
Olen täitsa nõus selle jutuga, muidugi endal ka koguaeg pisarad silmis ja mõtlen,et kuidas pisikesel läheb,aga ei hakka surkima.Parem ootan ja loodan,et kõik läheb hästi pisikesega.
Lonni
Olen lugenud mitmeid päevi siin FB väikse tüdruku traagilist õnnetust aga millest pole ma algusest saati aru saanud miks seda jahutakse kogu aeg, miks jagatakse tüdruku pilte igalpool ja otsitakse märke piltidelt õnnetust ja kurjast lapsepõlvest, miks jagatakse ema pilte nagu inimesed kes asjasse süvenenud ei teaks juba kes on ema jne.? See hullumeelne jagamine ja parastamine ja kritiseerimine ja kogu aeg asja lahkamine, mida see aitab? – pisikest tüdrukut see küll ei aita? Tema on haiglas ja tahtmatult on meedias nii kuum teema, et lähedased ei saa rahu ja privaatsust! Andke privaatsust lapse lähedastele ja olge mõtetes (elage mõtetes) kaasa lapsele, süüdake küünlaid jne. aga et siin avalikult teavitada kui haige küll on üks ema ja vaene laps jne. jne. jne. – see klatsimine ja haukumine ei aita seda tüdrukut sugugi! Sellel lapsel on niigi laske ja tema lähedastel on raske – saage aru et see mis siin FB toimub ei aita ei isa ega pisikest haiglas, mis peale seda saama hakkab kui tüdruk sellest välja tuleb, meenutate siin FB:s jätkuvalt milline ema ja jagate pilte, mida see tüdruk ise tunneb kui kasvab ja saab asjadest paremini aru mis elujooksul toimunud, milline lapsepõlv jne. – kas te ei saa aru et see FB on ka üks tempeldamine, te teete lapsele kuriteene, jagate lapse ja ema pilte “oi milline hull, värdjas, depiilik jne.” … nagu lapsel ja ta isal oleks nüüd vähe raske!?! Ei ole vaja teha ka tuleviku raskeks, peab aint lootma et laps saab sellest kõigest üle ja tulevik helgem oleks – ja lapsel ei ole vaja üles kasvada kui iga inimene näitab näpuga oi milline värdjas Su ema oli, kuidas ta sai niiviisi teha jne., nagu see laps ise ja ta isa seda ise ei teaks ilma et rahvas meelde ei tuletaks! Andke olla juba! Lootke, palvetage, tundke kaasa vaikselt ja rahus ja andke privaatsust lapsele ja ta isale!
Teine asi mis mind selles asjas häirib ja on hakanud silma: KUS NEED KÕIK HOOLIVAD INIMESED SIIS OLID KUI LAST OLEKS SAAND AITATA?!? Olen lugenud kommentaare kes nn. tundsid lapse ema ja last ja puutusid kokku nendega ja lahkavad siin FB milline oli emana, süüa ei andnud, jättis pidustuste tõttu last koju üksi, hambad olid kommidest suhu ussitanud (see lause pistis silma eriti kuskil kommentaaridest), peksis, oli emana ebastabiilne ja muidu ka vaimselt jne., KUS TE SIIS OLITE? – ja nüüd siin arutlema ja klatsima suure suuga asju on/olid esimesena!?! Vot sellest ma aru ei saa kus siis oli see hoolivus ja mure?!? Isa on üritanud saada last endale aasta aega aga tulutult kuna ma tean milline on kohus ja kohtuotsused, need tõepoolest esimesena soosivad lapse ema ja emale antakse alati (peaaegu alati uus võimalus) – kui pole otseseid ja mõjuvõimsaid põhjusi ja tõestust ja näiteid, et ema ei saa lapsega hakkama sellal laps jääb emale! Aga isal Soomes olles oli raske näha oma silmaga milline ema oli emana – kuulujuttutega ei saa tõestust! Kus olid need NII HOOLIVAD sõbrannad siis kui teati et laps üksi kodus? – miks ei helistatud iga kord kui nii oli lastekaitsesse ja politseisse, miks ei helistatud lastekaitsesse kui oli nii silmnähtavalt peksmis- ja piinamisjäljed, sama asi miks ei helistatud lastekaitsesse kui teati nii hästi, et laps on näljas?!? Iga kõne ja asjasse puutumine oleks aidanud sellal – aidanud just isa saamaks last enda juurde (last ei saa vägisi viia ilma kohtuotsust, pärast jääd veel ise süüdlaseks), aga ei sellal oli aint parimal juhul klats aga et see SUUR HOOLIVUS JA MURE oleks sellal esile tulnud ja midagi ette võtnud … … …?!? Kõik sellised asjad on mulle arusaamatud!!!
Ning kõige lõpuks lõpetage see ema parastamine ja süüdistamine enne kui süü on TÄPSELT TEADA – üheski kohas ei ole veel ametlikult välja toodud, et ema peksis lapse poolsurnuks! Ja kui oligi küll ta oma karistuse saab – lisaks ta peab selle teadmisega elulõpuni elama millega on hakkama saanud – öeldakse, et igal ühel on oma Mihkli päev!!! Ja kui ema ongi kõiges süüdlane, sellal ta küll saab oma karistusegi ja kui ongi nii ebastabiilne inimene ja vaimselt häiritud nagu siin väidetud (sõbrannad/tuttavad), sel juhul loodan, et saab nn. seegi “VÄRDJAS” abi ja ravi! Ja kuskilt lugesin veel, et keegi oli hakanud klatsima/sõimama/süüdistama selle naise õde ja ema omakorda – kõrvalised tegurid jätke välja, samamoodi arvatavasti neilgi on väga raske ja traagiline sündmus neilegi! Naise emale on naine ikkagi OMA LAPS JA laps LAPSELAPS! Klatsimine on nõme – mõtetu süüdistamine ilma põhjuseta on nõme!!! Nemadki on inimesed ja neilgi nüüd rasked ajad!!!
Lapsele soovin kiiret paranemist ja helgemat tuleviku on see siis Soomes või Eestis, isale palju jõudu ja kannatust!!!
Nele
Mina olen sellest FB grupis, ei kirjuta, postita fotosid ega plaani haiglasse karusid saata. Lihtsalt mõtlen ja saadan lapsele palju jõudu. See on kõik, mis ma tegelikult teha saan. Miks ma seal olen? Aga sellepärast, et kui ükshetk on lapsele taastumiseks vaja materjaalset tuge (ükskõik kus maailmaotsas), siis olen ma valmis aitama nii paljuga, kui mul vähegi võimalik on. Üksi pere sellest välja ei tule ja nii tõsise trauma puhul on taastusravi hulk päris arvestatav. Ma olen täiesti veendunud, et enamus inimesi ongi just selle mõttega seal.
Jah, seal on kohati ka palju totrusi (nt. oma laste piltide postitamine, lausega tule meiega mängima), kuid kõigi nende inimeste usk ja lootus ning hiljem ka matetrjaalne tugi on see, mis võib väga palju aidata.
Selliste juhtumite avalik huvi on ka laiemas plaanis tegelikult väga oluline, võibolla õnnestub ükskord panna inimesed märkama, enne kui on liiga hilja. Kuidas aga meie ametnikud küll selleni viia, see on juba raskem teema.