I’m bored
Ma olen juba päris mitu päeva endalt küsinud, et kas enam ei ole nii tõesti nii raske või olen ma lihtsalt ära harjunud selle üksinduse ja lapsega tegelemisega. Naised siin ja seal ikka räägivad, kuidas nad läheksid üksi olles hulluks ja see aeg, kui mees töölt koju jõuab, on lihtsalt päeva tipphetk ja täielik õnnistus. “Jess, sa oled kodus! Sinu kord!” ja naine saab lõpuks rahulikumalt hingata.
Esimest korda kui ma üksi jäin, siis oli siin ka kohati hullumaja. Ma ju paar korda ikka mainisin, et raske on. Mitte, et ta oleks siis ka nüüd kohutavalt halb laps olnud, vaid ta tahtis lihtsalt niii palju lähedust, et ei lasknud mul omi asju toimetada ja nuttis nii kui ta käest panna. Päeval magas ka kehvasti. Nüüd aga on hoopis teisiti. Ta tsillib päevas ikka päris palju oma mängutekil ja jutustab oma parima sõbra Liblikaga. Ja minul on vaba aeg. Hoopis huvitavam kui minu süles olla, on tema jaoks nüüd ka oma rusikate suhu toppimine. Ka on ta hakanud ülimalt ilusaid 3-4tunniseid päevauinakuid tegema ja minul on jälle aega olla.
Enne ööunne minekut on päevas ainuke kord, kui Annabel vähe jonnakam on, aga selle asajaga on ka nii olnud, et lasen tal natuke aega voodis iseendaga võidelda ja üks hetk ta kustunud ongi. Ilma nututa! Mul on nii lihtne, et ma ausalt olen tundnud lausa igavust ja mõelnud mitmeid kordi, et huvitav.. kas ma peaks ta äkki üles äratama, et oleks kellegagi jutustada?
Tahaks loota, et ma nüüd muidugi ära ei sõnu, aga samas olen ma nagunii arvestanud sellega, et hetkel ongi vist üks selline rahulikum periood . Praegu oskab ta üksi täpselt nii palju tegeleda, et ei pea silma kogu aeg peal hoidma, sest ta ei torma mööda tube ringi ja püsib ikka paigal. Kuulduste järgi aga mõne kuu pärast võib oodata jälle üht tormikamat perioodi. :D
Muidugi kehtib kogu eelnev rahulik jutt enamjaolt selle kohta, kui ma üksi temaga tegelen. Siis saab rahulikult meie vajaduste järgi toimetada, aga alati, kui keegi külas käib, siis on nii palju sellist käest-kätte lapse andmist ja kõigi poolt ninnunännutamist, et lööb vist unegraafiku segi ja pärast külaliste lahkumist jään mina üksi üleväsinud lapsega jagelema ja mõtlen, et ei kutsu enam kunagi mitte kedagi külla.. aga noh. Teinekord üritad ikka jälle uuesti, et ehk läheb paremini. Ka täna tulevad mul mitmed sõbrannad läbi, aga vähemalt jõuab hilja õhtul ka Keio koju, nii et kui Annabel õhtul jaurata tahab, saan mina ikkagi puhata. ;)
ma olen veel kirjutanud
Pühapäevane doos beebiriideid
Parim meigieemaldustoode
9 kommentaari
I
Ma arvan just, et kui mees oleks kodus, siis ei räägiks sa sama juttu. Kui oled üksinda saadki kenasti lapsele keskenduda. Kui on aga mees ka, siis tuleb muretseda, et tal oleks soe söök, et saaks mehega aega veeta ning nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga usun, et kui oleksin ka lapsega kahekesi, siis saaksingi paremini talle keskenduda ning tõepoolest võibki tekkida sellina “igavuse” tunne. Mehega koosolles tekib just rohkem pingeid ning selletõttu ilmselt ka paljud räägivadki, et hullumeelne on lapsega üksi olla ja oodatakse meest koju, sest selle aja sees, kui meest pole, pead ju mehe tulekuks nii mitmeid asju ära tegema. Aga no see minu arvamus. Võib-olla pole niimoodi:)
Katre
Seda osad räägivad jah, et üksi ongi kergem. Ehk on nii, aga tegelikult ju ei teagi ega saagi teada, sest inimesed on erinevad ja inimestele sobivad erinevad asjad.
Praegu igatahes ei kujuta ette, et tema kodusolles midagi muudmoodi oleks. Samas kui ta kodus on, siis ei ole tal ka töiseid kohustusi ja söögitegemise võtab meeleldi enda kanda jms. Ühesõnaga, ma ei kurda hetkel. See ongi põhiline. :D
:)
Oi, siis on sul ju eriti mõnus elu :) Mul on kohe kolme kuuseks saab poiss, kellel on jätkuvalt gaasivalud, nii et rahu pole sendi eestki. Päeval magab kas vankris pika uinaku (2-3 tundi) või peab kussutama ning siis jääb süles magama. Õhtul õnneks jääb ka ise ilusasti magama :) Mina ei ole sellega nõus, et mehega onn elu raskem. Need päevad, kui mees on kodus, siis on ikka palju lahedam olemine. Kui tema tegeleb beebiga, saan mina oma toimetusi rahulikult teha, ei pea mõtlema, kas beebi ärkab kohe. Õnneks mu mees ei oota, et tuba läigiks ja kolmekäiguline lõuna teda pidevalt ootaks…
Katre
Sama. Mõnel puhul tean jah, et naisest saab niiöelda kodukana ja mees hakkabki ootama, et toad läigiks ja kogu aeg soe söök valmis oleks. Umbes, et “sa ju passid päev otsa kodus lapsega, mis sul viga mulle siis süüa teha!?”
Selle ise magamajäämisega ma ei teagi, kas tal lihtsalt tekkis või aitas natuke see ka, et ma teinekord tal ikka üksi natuke nutta lasin voodis. Nüüd sätin ta magamaminemise ajal nii, et ta näeks, et ma olen samas toas ja ikka olemas, siis uinub rahulikult. Kui toast ära lähen, siis ikka otsib ringi, et kus ma olen ja ei jää magama. :)
Kk
Mis seal ikka, tule külla, mul sama vana, aga 24/7 vingub :D täielik kleepekas, katsu vaid käest panna, kohe ving lahti. Väidavad, et nii noortel pole veel manipuleerimis oskust, aga julgen kahelda :D
Katre
Minu arust ka ikka on manipuleerimisoskused. Võino kui mul see keerukam periood oli, siis oli ka ikka tunda, et täitsa nutabki kergelt manipuleerides, endal ei ole muud viga kui et sülle.
Küll see kleepekas üle läheb ma arvan. Varsti on muu maailm huvitavam kui emme. :D
merlin
Sul on ikka tõsiselt armas ja ilus tüdruk :) Ma vaatan koguaeg neid pilte nii kaua, mis sa temast siia üles oled pannud ja ta on niiii nunnu!
sannuke
Omast kogemusest ütleks, et ilmselt praegu on sul beebiga lihtsalt selline rahulikum aeg, mis peagi möödub :) Meil oli samamoodi, et kuskil 3-5nda kuuni oli minul üsna palju aega oma toimetusi teha ja niisama olla, kui beebi magas või vaatas rahulikult oma kõrinat pool tundi vmt:) Mina sisustasin seda oma lemmiktegevustega – raamatud ja sarjade vaatamine :) Nii kui 6-kuuseks poiss sai läks jälle nii kiireks ja rahmeldamiseks, et nüüd pole jälle oma aega ollagi ja koguaeg jälgi ja jookse järgi, et kuskilt endale miskit kaela ei tõmbaks jne. Nii, et soovitan sul nautida ja teha asju mis sulle meeldib selle asemel, et lihtsalt igavleda ;)
Katre
Jaa, ma tean, et on oodata varsti sellist aega jälle, et ei saao lla :D