Identiteedikriis? Mida teha?
Ma ei tea, kas te olete ka täheldanud, et selliseid eraelulisi postitusi on mu blogis viimasel ajal väga väheks jäänud. Võib-olla on asi selles, et varem kirjutasin rohkem tegelikult Annabelist ja nüüd lihtsalt pole temast midagi väga kirjutada. Või siis tegelikult on, aga kuna ma ise olen viimased mitu kuud juba üks segasummasuvila olnud, siis ma lihtsalt ei tunne, et tahaks või oskaks millestki sellisest kirjutada. Noh, et mida ma räägin sellest enda elust lähemalt, kui ma isegi ei saa aru, mis sellega lahti on.
Kui ma eile niisugust sõna silmasin nagu identiteedikriis, siis ma mõtlesin, et jah, see võibki olla. Äkki on mul mingisugune identiteedikriis. Ja ma arvan, et ongi.
Asja algeks on minu enda arvates kindlasti see, et ma pikalt Annabeliga üksinda Tallinnas elasin ja üleüldse juba raseduse ajal end üksi tundsin ja muust maailmast seega natukene nagu eraldusin. Ma ise ei pannud väga tähelegi, et midagi valesti oleks, sest sain väga hästi hakkama ja see oli samuti ka justkui loogiline asjade käik. Pidin ju ikka pisikese imiku järgi oma elu natuke aega sättima ja tegin seda üpris suure rõõmuga.
Siis aga tuli see, et ma kolisin Soome, et meie pere saaks koos olla ja mina saaksin natukene rohkem vaba aega enda kätte. Noh, et saaksin minna poodidesse või sõbrannadega välja, sest oleks keegi, kes saaks lapsega koju jääda ja üleüldse et saaks rõõmus pere olla.
Reaalsus sai aga selline, et läksin Soome ja lendas mingisugune hullumeelne koduigatsus hoopis peale. Et näed, tahaks sõbrannadega linna peale minna, aga ühtegi sõbrannat Soomes ju ei olnud. OMA sõbrannat. Muidugi facebooki gruppide abil leidsin ma inimesi, kellega võiks kohtuda ja mõnega ka kohtusin ja klappisin, aga see polnud see. Koduigatsus oli ikka.
Samuti see rõhumine, et viimati käisin ma oma vanematel külas Annabeli sünnipäeval, mis oli septembrikuus! Kolimise, rahaliste võimaluste ja pika laeva- ja bussisõidu tõttu ei jõudnud ma detsembris ei isa sünnipäevale, jõuluks pere juurde ega veebruaris ka ema sünnipäevale ja see lihtsalt rõhus mind. Ma nii igatsesin kuhugi.. koju ja poetasin ükskord õhtul magama jäädes isegi pisara.
Siis tuli see, et me kirjutasime Annabeli Soome sisse, sest ta on nii hüperaktiivne ja mulle tundus, et tal on tegelikult kodus natukene igav. Ta läheb lihtsalt alatiii nii äksi täis kui teisi väikeseid lapsi näeb ja kui ta nendega koos saab olla, siis ta näib nii rõõmus ja tegus. Ja kirjutasime ta siis sinna, et äkki saaks ta maja kõrval asuvasse päevahoidu paar korda nädalas paariks tunniks panna.
Mind me veel Soome ei kirjutanud, sest plaan jäi, et tulen Eestisse, nagu ma siin praegu olen, teen autojuhiload siin ära ja siis hiljem kirjutame minu ka sinna. Lihtsalt, et mul on Eestis juba autokool läbitud, siinne liiklusseadus õpitud ja vaja veel vaid ARKis käia. Soome elanikuna oleksin ma (vist) pidanud uuesti üldse Soomes autokooli minema ja teab mis tuhat asja veel tegema, mis oleks ühtlasi ka lihtsalt rumal rahakulutamine olnud.
Selline pisiasi jäi muidugi kuidagi läbimõtlemata, et mis saab peretoetustest näiteks. Kuna Annabel on nüüd teise riigi kodanik, siis muidugi tõmbas Eesti kõik toetused minult maha. Emapalk sai mul ka läbi.
Ja kuna mina pole Soome riigi kodanik, siis me Soomest ka mingit toetust hetkel ei saa. Juba mitu kuud täiesti null. Mina ei saa ka täpselt aru, kas ainult Keio seal elamise tõttu annaks seda taotlust teha või mitte ja kas nad ka maksaks. Keio pole ka viitsinud uurida ega tegeleda sellega. Igatahes sellepärast on mul ka kehv tunne, et kuskil jääb lihtsalt raha saamata. Eesti peretoetus, see 60 eurot, on ka ikkagi suur raha, mis kuskile ikka ära kuluks. :(
Takkaotsa tulin ma Eestisse üsna vahetult pärast Annabeli sinnakirjutamist, nii et ei jõudnud talle seal ka ravikindlustust teha ja samuti puudub tal see ka Eestis. Hoian näppe ristis, et temaga midagi ei juhtuks ja mõtlen, et kas peaksin ta selleks paariks kuuks nüüd hoopis Eestisse jälle kirjutama? Edasi-tagasi?
No ja siis ma tulin siia, nagu ma just rääkisin ja siin on nii hea olla. Oma keele keskel on ikka nii mugav olla ja üleüldse, olgu see Eesti nii perses riik kui tahes, aga ma ei tea, äkki olen ma patrioot või midagi, aga siin on lihtsalt minu kodu. Muidugi mõista ei andnud ma selle nelja kuuga Soomele veel võimalust ka ja kõik võib muutuda, aga noh, hetkel on lihtsalt nii.
Ja siis tuli kuskilt see lasteaiateema. Mõtlesin, et sügisest võiks Annabel kuskile hoidu panna küll, sest ta on lihtsalt nii mega aktivist. Suve jätaksin veel vabaks, et viimast vaba suve nautida ja sügisel, kui ta saab 2-aastaseks, on ta minu arvates väga valmis lasteaias käima ja loodetavasti suudab kodus selle võrra rahulikum olla.
Selleks aga, et Annabel lasteaeda saaks minna, peaksin mina tööle minema. Mida ma ikka kodus niisama istun. Aga mis tööd teha? Ideaalses plaanis tahaks käia ikka tööl üheksast viieni ja mitte orjata kuskil riidepoes või toidupoes 12-13-tunniseid vahetusi teha, nii et pere jaoks üldse aega ei jagu. Ja et saaksin lapse ise lasteaeda viia ja tal seal vahel järel ka käia. Ideaalne.
Aga mis tööd üldse nagu teha tahaks? MA EI TEA!
Kiikasin vahepeal töökuulutusi ja vaatasin üht ja teist. Leidsin isegi midagi meelepärast, aga siis oli nõudmistes selline pisike rida, et vajalik on kõrgharidus. Minul sellist kraadi ei ole. Ja siis ma mõtlesin, et aga ma niiväga tahaks. Kui ma keska lõpetasin, siis ma olin tõesti vilets õppija ja mul üldse ei olnud viitsimist õpingutega tegeleda ja tahtsin nooruselollusi teha. Nüüd aga tunnen, et olen vanemaks ja arukamaks saanud ja tahan õppida küll. Olen valmis õppima!
Siis ma uurisin ülikoolide kohta ja igasuguseid aineid ja jõudsin tagasi selleni, mida ma ka mitmeid aastaid tagasi mõtlesin. Et ma ikka tahaks seda psühholoogiat õppida. Et mind nii huvitab. Ja siis ma mõtlengi hetkel, et ma vist lähen juulikuus mõndadele sisseastumiskatsetele. Need ju ei maksa midagi ja kaotada pole ka midagi. Hiljem siis vaatab edasi, et mis saab. Kui ei saa sisse, siis läheb elu edasi nii nagu ta siiani läinud on, vähemalt aastakese. Ja kui peaksin sisse saama, siis… siis ma ei tea. Siis mõtlen, kas lähen või kulgen edasi nii nagu kulgen. :D Aga kaotada pole igal juhul midagi!
Aga samas.. õppelaenu ei tahaks võtta. Aga tasuta õpet pakutakse vist ainult täiskoormusega päevaõppes? Aga kus mul oleks see aeg ja võimalus niimoodi lapse kõrvalt käia koolis ja pärast kooli veel koolitöödega tegeleda? Et noh, kaugõpe või osaõpe oleks ikka parem, aga nagu öeldud, siis õppelaenu ei tahaks kaela võtta.
Britt rääkis eile midagi, et kui on alla X-vanuseline laps, siis saab vist taotleda mingit maksuvabastust, aga selle kohta pean lähemalt uurima. Kui keegi midagi teab, siis võite teada anda. :D
Ja siis teisalt ma mõtlen, et äkki ikka paneks kõik oma tahtmised ja soovid natukeseks tagaplaanile ja orjaks aasta või paar ikkagi Soomes. Saaks millegi jaoks raha kõrvale panna. Kas siis oma ettevõtmise alustamiseks (mis oli mul ka natuke aega tagasi suur plaan ja tuhin :DD) või siis kooli minekuks või reisimiseks või paariks niisama lisakulutuseks, millest ma unistanud olen.
Ühesõnaga MA EI TEA, mida ma tahan ja mismoodi ma tahan ja millal ma tahan ja kes ma üleüldse olen enam. :D
Takkatippu kogu segadusele juhtus nädal tagasi veel niisugune õnnetus otsa, et Keio murdis oma jalalaba täiesti sodiks ja on nüüd paar kuud kipsis. Hetkel on ta Soomes haiglas ja talle pandi jalga kruvid sisse. Igal juhul on ta nüüd paar kuud haiguslehel ja tuleb ka ilmselt Eestisse peesitama. Eks näis. Hetkel veel päris hästi arusaadav ei ole, kas ta autosõiduvõimeline on, nii et loodetavasti saan ma oma load kiirelt tehtud ja saame mõne peretripi ikka ette võtta.
Igaljuhul loodan, et kogu see madalrõhkkond saab peagi läbi ja kõik saab selgemaks. Väsitav on. :D
roosa kampsik › ROMWE
53 kommentaari
liia87
Elan ise lastega Eestis ja kuna mees ametlikult Soomes tööl siis peretoetusi maksab Soome riik. Keiol on õigus taotleda Kelast lapsilisä ja kuni lapse 3 nda eluaastani kotihoidon tuki. Saan rohkem kui Eestis vanemahüvitis ja lasterahad kokku olid. Soovitan uurida ja asjad korda ajada.
Katre
Mhm, aitäh. Me mõtlesime, et selle jaoks on vaja, et mina oleksin ka vähemalt see “tilapäine” vms elanik Soomes. Eks näis, kuidas ja kas ta oma halvatud jalaga mööda asutusi koperdada jaksab. :D
Piret
Minuga oli sama lugu,et ise olin koos lapsega Eestisse sissekirjutatud aga mees Soome. Mees sai oma nimele taotleda lapsilisä (lapseraha) ja kotihoitotoe ( sellest maksis küll mega vero) aga kätte sain ikka rohkem kui Eestis oleksin saanud. Kui sina end Soome kirjutad,siis saad oma nimele need taotleda ja maksad vero kõvasti vähem ja kätte jääb rohkem.
Kessu
Mina tean ka seda süsteemi Euroopa Liidus, et maksab see riik, kus üks vanematest töötab ning kuna hetkel Keio töötab Soomes, siis esmaseks toetuste maksjaks on Soome. Tehke kindlasti avaldus ära, kindlasti on palju lihtsam :)
B
ma ei saagi nüüd päris täpselt aru kus sa elad hetkel? Soomes või Eestis?
Igatahes saab Keio taotleda Soomest lasteraha, juhul kui tal on Kela kaart olemas.
Katre
Ma ei saa ise ka aru täpselt sellest, nii et arusaadav. :D
Hetkel olen Eestis oma vanemate juures Annabeliga. Keio on hetkel Soomes. Sisse olen kirjutatud Eestisse. Annabel ja Keio on Soome sissekirjutatud. Korter on meil Soomes. Eestis on mul vanematekodu, seega.. who knows kus mu kodu on. :D
K
Tartu ülikooli psühholoogia kohta ma muidu midagi ei tea, aga TLÜ päevaõppe kohta võin öelda küll, et E-R 9-17 koolis ei istu, saab väga mugavalt kooli sättida nii, et oled iga päev ainult kolm tundi kohal (ala 12-16 loeng või 16-19 loeng), enamasti psühholoogiaaineid reedeti polegi, mul on nt vaba päev iga reede ja ka esmaspäev. Ei ütleks küll, et raske on ja koguaeg kodus ja koolis õppima peaks, et muuks aega ei jäägi..
Katre
Okei, aitäh sulle.
Asi lihtsalt selles, et näiteks Tallinnas ei ole mul hetkel enam ju korterit. Kui ma Tallinna ülikooli läheks, siis peaks vist ikka mingi pinna muretsema, sest Viljandist oleks kauge käia ja tahaks ikka Annabelile ka lähedal olla. Ja siis tekib juba see küsimus, et kust natukenegi raha saada enda tarbeks või üüri jne. Raskendab asja veits.
Muidu küll, et kui ainult koolis käia, siis tuleks toime, aga kui kooli kõrvalt kasvõi poole kohaga tööl ka näiteks käia, läheks vist ju juba raskemaks? Eks need asjad tuleb läbi mõelda. :)
Külli
Lõpetan see aasta Tartu Ülikoolis psühholoogia päevases õppes baka tasemel ning võin öelda, et kolme aasta jooksul ei ole see koormus olnud sugugi üle mõistuse. Vastupidi, olen pidanud palju vabaaja tegevusi endale otsima, et mitte igavleda ning eelmine aasta käisin pea topeltkoguse ainete kõrvalt (tavapärase 7-8 asemel tegin vist 14 ainet) veel ka tööl ning kõik sain tehtud. Loengud on nii, et tavaliselt päevas on neid 1-3, reeded samuti enamasti vabad. Tunniplaani saad täiesti ise kokku vorpida ja seda tegin ka mina vastavalt siis enda ajagraafikule. Loengud toimuvad 90% ulatuses kella 10-16 vahemikus ning harva olen pidanud pärast kella 16 või enne 10-t koolis olema. Aga nagu ütlesin, TU-s on tunniplaan täielikult oma teha ja ei ole midagi ületatamatut seda kujundada enda elutempole sobivaks. Kohal käimine ei ole enamasti kohustuslik ja mitme ebaolulisema aine puhul ka vajalik (eks selle tunnetab ise ära aja jooksul) seega saab kooli kõrvalt muud elu täiesti elada. Leian, et kui laps veel saab päeval paar tundi hoius või lasteaias olla, siis on täiesti reaalne olla täiskoormusega päevaõppeski. Küll aga on Tartu Ülikooli psühholoogia eriala järjest enam populaarne ning sissesaamiseks tuleb kõvasti pingutada ja valmistuda (sooritada on vaja: erialatest ühe psühholoogia õpiku põhjal, vestlus, akadeemiline võimekuse test + riigieksamite tulemused).
Katre
Kodukal oli sisseastumise tingimuseks ainult akadeemiline test ja eriala vestlus. Mu arust riigieksamite asi kadus selle tasuta õppevärgiga ära? Või ma lihtsalt ei pannud tähele? :D
Külli
Õigus, ma unustasin ära, et asjad vahepeal muutusid :) Aga noh, see erialakatse on jätkuvalt olemas ja see võrratu akadeemiline test ka. Need nõudsid päris head ettevalmistust. Sally nimetatud õpik oligi selle erialakatse aluseks. Töötasin ta kaanest kaaneni läbi ja saigi hakkama ilusti. Akadeemilisi teste pidi ka hulganisti enne lahendama. Aga need olid täitsa põnevad.
www.minajamuud.blogspot.fi
Mees peaks saama jah sel juhul lapsilisä (~105 eur?) ja siis ka kodinhoitotuki (340 eur?) nagu eelnevalt keegi mainis.
Ma olen (vist tead) ise umbes sama vana lapse ema, aga tööle mineku plaani mul küll pole veel lähiajal. Mõtlesin ka parem õppima minna, aga see on kõigest mõte.
Ilus roosa kampsun muide*
liia87
Elan lastega Eestis hetkel ja pole plaan kolida Soome. Lasteraha on jah see lapsilisä ja teine on väiksema lapse pealt( ta on mul 1,8 aastane) nagu hooldusraha. Saan Soomest hetkel üle 540 ne natuke. Kui elukaaslane on ametlikult Soomes tööl siis on Soome esmane lapsetoetuste maksja, nii räägiti Sotsiaalkindlustusametist. Muidugi ise peab neid asju ajama.
L
Espoos on see “kuntalisää” ka, siis kokku 720 koos maksudega,see kotihoitotuki, maksud maha, siis peaks kuskil 580 kätte saama. Siis kuni laps kolm saab. :)
Katre
Peab proovima jah.
Tegelt ta kunagi käis, aga siis hakkas Soome sellega vinguma, et mul oli Eestist toetus ja vanemahüvitis ja nad ei tahtnud maksta või mingi teema oli. Äkki nüüd kui näevad, et ma jumala nullis, siis ikka maksaksid. :D
www.minajamuud.blogspot.fi
Näiteks siin linnas, kus mina elan, saavad “kuntalisä” ainult need, kes on viis aastat siin linnas elanud/töötanud. Nii, et seda ma ei saa.
Aga see on igas linnas erinev ja igal pool on omad tingimused, nõudmised. Ja seda ei reklaamita ka mitte kuskil, vaid peab ise uurima linna netilehelt kuskilt ja avalduse tegema.
Marilin
Mina soovitaks sul üldse Soome õppima minna. Kui te ikka seal elada plaanite oleks mõistlik võtta aasta ja õppida esmalt keel. Kui sa end mehe kaudu saad sisse kirjutada, siis maksab Soome riik sulle õppimise eest. Saad lapse lasteaeda panna ja ise saad õppimisele keskenduda ja ei pea mingi õppelaenu pärast muretsma.
Katre
Kas minema peaks siis Soomekeelsesse õppesse? Tean, et seal on mingid inglisekeelsed võimalused ka.
Liana
Kui Soome sisse kirjutad, võta end töötuna arvele ja nad peaks su keelekursustele saatma, pärast, kui keel selge, on rohkem ka võimalusi :)
Marilin
Saab ka inglise keeles õppida, aga siis valikuvõimalus palju väiksem. Kui Soome sisse kirjutad, võta ennast töötuks, siis saad töötukassa kaudu soome keele selgeks õppida.
A
igaljuhul tehke kribinal krabinal soomes neet taotlused ära, iga kuuga ju kaotad üle 400 eurtsi. Sina pole üldse oluline kuhu sisse kirjutatud oled. Isa teenib ju soomes ja tema poolt saab laps need toetused. Aga siis on muidugi see reegel, et kolme aastani ei tohi laps lasteaias käia, siis kaob see koduhoiu tasu ära. Ära kingi seda raha soome riigile. Tegutsege!
Kris
Ära kingi seda raha Soome riigile? No halloo?!? Kas eestlasena pole piinlik sellist juttu rääkida? Mul isiklikult on häbi nende eestlaste pärast, kes kolivad Soome ja hakkavad seal erinevate abirahade ning toetuste peal elama.
Katre
Asi pole selles, et keegi toetustest elaks. Nagu öeldud, oleme praegu elanud täiesti 0 toetustega juba mitu kuud ja hakkama saanud. Aga kuna siiski alla 3-aastase lapse pealt toetusi makstakse ja isegi Eestis on see summa nüüd täiesti arvestatav suurus, siis on lihtsalt nagu imelik see käega eemale lükata. Ära kuluks ta kuskile ju ikka. :D
M
Sellel aastal on muidugi kasulik ülikooli proovida. Gümnaasiumi lõpetajaid on vähem kui tavaliselt. Konkurents ei ole nii tihe. :)
H.
Minul saab varsti Soomes elatud aasta ja ma päris tihti kassin, et Eesti on ikkagi mu kodumaa, tahaks tagasi jne. Samas, mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et polegi sellel elul siin nii väga viga ja mis peamine, et oleme perena koos. Ei ole nagu 2 eraldi elu mehel Soomes ning mul ja lapsel Eestis. Ma usun, et suhte püsima jäämisel on ka väga oluline roll selles, et mees ja naine ikka elaks koos, kaugsuhted tavaliselt kipuvad lõpuks ikkagi lagunema. Ehk on sul ka lihtsalt rohkem aega vaja, et siinse eluga kohaneda nagu minulgi? Lisaks kui saad autojuhiload, siis see annab juba palju rohkem võimalusi liikumiseks ja kasvõi Eestisse vanematele külla sõitmiseks :) Ja toetuste osas on eelkõnelejad juba rääkinud. Ainult, et mina olen kuulnud, et kodinhoitotuki taotlemiseks peab laps kodune olema. Keegi võib parandada, kui eksin.
www.minajamuud.blogspot.fi
Jah, minu meelest sel juhul peab jah laps kodus olema.
Laura
Kotihoidontuki makstakse kui ema/isa kodune.Kui laps läheb lasteaeda, enam seda taotleda ei saa.Aga arvestades sellele et Soomes lapsilisa üle 100,- kuus, kaotad sa hetkel hullult palju raha.Soovitan sulle et kui teil korter ju olemas, kirjuta enda Soome.Vahet pole kas tegelikult passid seal voi kaid vahepeal Eestis, keegi seda ei kontrolli.Loomulikult kui hakkaksid Eestis õppima oleks olukord teine, siis Soome sulle enam toetusi ei maksa.Ainult lapsele sest tema isa vist maksab tulumaksu Soome eks.Hetkel sulle oluline on see korter kuhu saad sisse kirjutada.Parast seda on sul õigus taotleda nii lapsilisa, kotihoidontuki kui tyottomyyskorvaus.Kokku sa peaksid Soomes saama ca 800 eurot kuus kui lapsega kodune.( Ise Soomest kuigi elan Eestis, vabandan oigekirjavigude pärast sest mul pole koige parim eesti keele oskus..!)
Sibille
Ma sinuga samas paadis. Meil hoopis selle aasta lõpus või uue alguses on kolimine ees. Samas tahaks halada kooli draamast, siis tahaks kirjutada Karost, siis endast aga samas ei taha seda jagada kellegiga, sest pole nagu midagi kirjutada.
Kooli draama sai nüüd vist lahendatud, pean endale lihtsalt jalaga tagumiku peksma ja ära kannatama.
Keeruline on kui tead, et asja tähtsus on sinus endas kinni. Siis seisad poole mäe peal ja ei teagi kas joosta tagasi turvalisse tsooni ja või ikka uue huvitava poole.
Sibille
+ kolin siis ühest soome otsast teise soome otsa
T
Uuri neid ülikooli asju ka lähemalt. Ülikoolis on selleks vastavad nõustajad :)
Ma nüüd pead ei anna, aga kuskil lugesin ka ise välja, et alla 7aastase lapse vanemal on võimalik õppida osakoormusega tasuta. Tallinna Ülikoolil on lisaks ka vabatahtlike lastehoid, saad mingite loengute ajal ehk seda kasutada – juhul kui peaksid Tallinnas õppima asuma.
Samas kui mõtlete elu Soomega siduda ja ühise perena seal elada, siis pole vist mõtet 3-4ks aastaks eestisse õppima tulla.
Katre
Seep’see jama ongi jah. Et oleks ju ideaalne praegu ära õppida ja saaks ~30selt midagi eluga peale hakata. Soomes elades aga elaks need aastad jälle niisama maha ja teeks arvatavasti mingit lihttööd. Et kui kasuks see ka elule tuleb, väljaarvatud kõrvalepandud rahasummast muidugi. Et noh.. tough choice.
Tikker
Oh jah, ma tean nii täpselt, mida sa tunned…
Mul oli varasem välismaal elamise kogemus – kõigepealt ilma lasteta, siis lühidalt ka koos lapsega. Londonis oli lihtne – keel oli suus, lastetult sukeldusin tööellu, kohanesin oludega, nautisin elu. Hiljem aastase lapsega kaheksaks kuuks tagasi kolimine oli ühelt poolt varasema Londoni elu jätk, teiselt poolt koduse Eesti elu jätk. Igal juhul oli kõik loogiline ja mõnus, seega otsustasin ka pikemalt mõtlemata kolida Abikaasaga Norrasse, et pere oleks koos ja saaks raha säästa.
Ainult et seal, võõras keelekeskkonnas, ei olnud koduse emana kohanemine üldsegi mitte nii kerge. Mul ei ole siiamaani Norra kohta ühtki halba sõna ütelda – kaunis maa, toredad inimesed, meil oli mõnus kodu. Aga võõras keel, võõras paberimajandus, kõik need sissekirjutamised ja toetused jne jne jne… See oli minu jaoks kurnav. Ometi on mul nii hea meel, et ma käisin ära – alles siis sain tõeliselt aru, kui mõnus on elu Eestis, kus ümberringi on kõik tuttav ja oma, kus on perekond, turvavõrgustik… Ma oskan seda nüüd tunduvalt rohkem hinnata. Ühesõnaga – läksime Norrasse plaaniga teha mõned aastad suvalist tööd ja säästa kodu renoveerimise jaoks, erinevate asjaolude kokku langemisel tundus aga hoopis kõige õigem vähem kui aasta pärast tagasi koju kolida – ja ma pole siiani kordagi kahetsenud ei ära käimist ega tagasi tulemist.
Mul oli sinust selle võrra kergem, et mul oli olemas kõrgharidus – pärit noorena ülikoolis käimisest ja valdkonnas, kus mul pole mingit soovi töötada, aga ainult pabergi on vahel kasuks. Nii kaua, kui mäletan, olen olnud hädas sellega, et mul pole kutsumust. On veidi oskusi ühes ja teises vallas, veidi huvi ühe, teise ja kolmanda vastu, aga ei ühtki neist piisavalt, et mingis konkreetses suunas jätkata. Mul loksusid asjad tööalaselt lihtsalt iseeenesest paika. Kõigepeal üks huvitav poole kohaga tööots, mis küll suuremat sisse ei toonud, aga võimaldas pärast viit kodus oldud aastat üsna valutult töö- ja lasteaiaellu integreeruda, pool aastat hiljem tõeliselt imeline tööpakkumine, kus sain ära kasutada nii oma seniseid kogemusi teenindusvallas, oma kirge rohelise elustiili vastu, vajadust vastutada ja otsustada… Paberist oli ka kasu – kõrgharidus oli nõutav, eriala polnud oluline :) Lõppkokkuvõttes olin lihtsalt õigel ajal ja õiges kohas ning osutusin mitme sama tugeva kandidaadi seast valituks tänu sellele, et mu hea tuttav töötas juba eelnevalt selles ettevõttes ning tänu tema soovitusele olin ma kõige usaldusväärsem variant. Töötasin algul 0,8 kohaga, nüüd kevadel toimusid ettevõttes aga muudatused, nii et sain juurde nii põnevaid tööülesandeid kui ka palka. Aasta on täis ja töö on absoluutselt imeline. Ja OMA kodus olla on ka absoluutselt imeline.
Nii et minu jaoks oli Eestisse tagasi tulemine kahtlemata õige otsus. Samas Abikaasa õde kolis oma perega Soome ja seal nad nüüd kõik rõõmsalt elavad. Nii paljud eestlased on Soomes ja rahul… Igaühele oma. Ainult sina ise tunned, mis on õige.
Nii et minu meelest pole teha muud, kui usaldada sisetunnet ja lasta asjadel paika loksuda :)
Katre
Selles häda ongi, et minu sisetunne tahaks üsna kindlasti Eestis olla ja elada. Keiost on aga saanud justkui päris soomlane. Talle nii meeldib seal ja ta ei taha siia üldse tagasi. Ühest küljest oleksin mina nõus pere koosolemise nimel ikka sinna minema, aga mis hinnaga, kui ma Äkki tõesti seal ära ei harju ja mulle meeldima ei hakka. Keio muidugi arvab, et aja küsimus ja küll ära harjun ja maha rahunen. Võib-olla… Kõik võib olla. :D
Aga mind häirib asjaolu, et tema Eesti poole hetkel ei taha mitte mingi hinna eest vaadata, seega meie pere koospüsimine ongi nagu ainult minu kanda ja minu otsustada. Eks see ka rõhub. Et ühest küljest tahaks, et me oleks ikka ju koos, aga teisest küljest tahaksin ise nii väga siin olla.
KirsikaH
Esimene aasta-kaks on jah vastik. Väga vastik, igtatsed koju, vanemaid, sõpru. Aga siis ühel hetkel avastad, et sul on siin sõbrad, pere ja kodu. Ja et siin on hea ning mõnus.
H.
Täpselt sama meelt mina ka. Ja üldse mitte paha pärast, aga mina näen sinu tekstis seda mina-mina-mina, aga mis saab teie perest? Vahest lihtsalt peab oma ego alla suruma pere toimimise nimel. Kui Reio on praegu põhiline, kes raha koju toob ja tema ei kavatsegi Soomest ära tulla, siis äkki tasuks sellele mõelda(muidugi ma ei tea ju üldse, kui oluline sinu jaoks on, et pere koos elaks). Ja isegi kui Reio tuleks näiteks Eesti, siis kas ta saaks sama palka, kuidas rahaliselt toime tuleksite. Lasteaed, üür jms läheb kokku päris kulukaks, samas Soomes arvestatakse lasteaia maksu pere sissetuleku järgi ja siin on kohati ikkagi paremad sotsiaalsed hüved lastega peredele.
Koolis käia ja üksi last kasvatada ja mingit tööd teha on küll võimalik, aga minu arust päris kurnav ja keegi ei garanteeri, et kõrgharidusega mingi tasuva töö saab. Igaljuhul tasub kõik sellised asjad päris hoolikalt järgi mõelda ja küsida, et mida teine pool asjast arvab ;)
Katre
Keio*
Ja see mina-mina-mina ongi sellepärast hetkel, et ma tunnen, et ma olengi pannud kõiki teisi ja kõike muud tähtsamaks, kui iseennast. Lõpuks lihtsalt tunned, et tahaks jälle natuke enda peale ka mõelda. Üldse mitte pahaga. Eks sellele pean mõtlema tõesti, et mida MINA tahan ja mis meie perele ühtaegu samamoodi hea oleks, et KÕIK saaksid võrdselt rahul olla oma eludega. :)
:)
Mul on tuttav paar, kes olid täpselt samas seisus nagu teie. Seda siis nii, et naine ei soovinud Soomes elada (elas ka aeg-ajalt seal, aeg-ajalt vanemate juures, samas oli ta ka enne lapse sündi Soomes pikemalt elanud, tööd oleks mõlemal pool lahte olnud), mehel oli hea karjäär ning ei olnud mingit soovi Eestisse tagasi tulla. Nii see kestis mitu aastat. Nüüd elab pere koos Eestis.
Minu arust on see nii kurb, kuidas elu perekondi laiali pillub. Suhet on niigi raske koos hoida, mis siis veel eri riikides elamisest rääkida.
Loodetavasti leiate te ikka oma perele püsiva kodu, kus kõik koos elada :) kus iganes see siis ka ei ole..
Klaudi K.
Ma olen sinuga sarnases olukorras olnud ning ma tean, mida sa tunda võid. Kuid samas enda kogemusest võin öelda, et väga palju on sinu enda mõtlemises ja suhtumises kinni! Sa pead ise otsustama, kas sa annad Soomele võimaluse ning näed seal elu alustamises põnevat väljakutset või jääd Eesti elu igatsema ning tõmbad kohe alguses, proovimata, Soomele kriipsu.
Ma ise kolisin oma armsamale tema kodumaale, Itaaliasse, järgi ja pole kordagi kahetsenud. Jah, ma pidin loobuma elust, millega ma olin harjunud. Elust, kus mul olid olemas kõik võimalused ning iseseisvus – keskkond, kus ma olin kasvanud ja mida ma tundsin, õppimisvõimalused, töökoht, sõbrad, pere lähedus. Jah, mul polnud sõpru ning mu pere oli kaugel. Jah, ka mul oli raske, sest ma ei rääkinud itaalia keelt ning mul polnud võimalustki saada tööle või ülikooli. Samas ma sain olla koos inimesega, keda ma armastan ning kes teeb mu õnnelikuks. Seega ma võtsin kolimist kui paratamatust, millega ma pean kohanema. Ma ka valasin pisaraid ning olin õnnetu, sest ma tundsin justkui mu elu seisaks samal ajal kui aastad mööduvad. Aga samas see, et ma aktsepteerisin oma uut kodumaad samamoodi nagu ma aktsepteerin Eestit – igal pool on omad plussid ja miinused, head ja vead – tegi kõik olulisemalt lihtsamaks. Ma loobusin võrdlusest ja otsustasin, et annan oma parima, et siin oma elu luua. Kaks aastat hiljem olen ma ikka kodune aga ma olen õppinud ära käsitöö, millega ma teenin veidi taskuraha ja plaanin minna ülikooli. Meil on oma kodu ja kassid. Mu ümber on inimesed, keda ma võin kutsuda sõpradeks. Ja kusjuures Itaalias ma kohtasin ühte eestlannat, kellest sai minu parim sõbranna. Ja ma ei tunne, et ma oleksin väga paljust ka ilma jäänud pere mõttes. Jah, mul pole võimalust olla alati kohal lähedaste sünnipäevadel kuid samas me suhtleme pea igapäevaselt Skype teel ja kui ma Eestis käin siis me proovime veeta nii palju kvaliteetaega koos kui võimalik ehk me oleme vahetanud kvantiteedi kvaliteedi vastu. Me veedame ka alati jõulud koos – ühel aastal käisime meie neil, teisel nemad meil. Seega..ära anna alla! Anna oma uuele elule võimalus, sest iga algus on raske. Õpi keelt, tutvu uute inimestega ja nii edasi ning küll kõik loksub paika. Ja kui sa tunned ka peale proovimist, et see pole ikkagi see, siis sa võid alati Eestisse tulla aga vähemalt sa oled proovinud. Tööd jõuad sa veel 40 aastat teha, ülikool ka ei jookse eest (mu ema läks ülikooli täiskohaga töö ja pere kõrvalt samal aastal kui ma läksin esimesse klassi) aga samas võimalus olla koos, ühise perena on seda ootamist väärt! :)
Vabandan pika komentaari eest aga ei suutnud lühemalt :P
Katre
Aitäh. Väga armas ja toetav kommentaar kindlasti! :)
Kuigi noh, ma seda meelt, et tahaks võimalikult vara ära õppida, et saaks hiljem kulgeda. 30-selt tahaks juba teist last ideaalis jne ja praegune see 5 aastat elu oleks just pöörfi, et ära õppida ja siis maksimumil pereelu edasi elada. :D
Aga eks näis jah, kuidas sellega läheb. Ideaalis võiks teine laps tulla ikkagi siis, kui mul on karjäärialaselt nauditav töö ja teen midagi meelepärast. Praegu ongi jama selles ka, et tahaks teha, aga ühest küljest segab kõrghariduse puudumine ja teisest küljest pole mul hetkel nauditavat tööd. jne.
Aga aitäh sulle veelkord. Loodan, et otsin selle kommentaari kunagi üles, kui veel mingi masendusseis peal. :D
Klaudi K.
Usu mind, ma tean, mida sa tunned, sest ma tunnen täpselt samamoodi. Ma tahaks ka ära õppida ja siis tööle minna, sest kodus istumine pole absoluutselt minu teetass! Tahaks ikkagi ennast arendada, teostada ja olla veidi rohkem iseenda peremees nii ajaliselt kui ka rahaliselt. Ja muidugi üks lisasissetulek aitaks meil ka mugavamalt end ära elatada.
Samas võib-olla selle tõttu, et vahemaad on suuremad ning Eestis ülikooli minekut ma isegi ei kaalu kuigi see oleks oluliselt lihtsam just sisse saamise ja õppimise osa pealt siis juba mõtted pöörlevad selle üle, kuidas ma saan kõike teha siin. See on küll üks suur-suur peavalu, sest selleks ma pean keele selgeks saama ning läbima paraja kadalipu aga minu silmis on see kõik seda väärt! Esiteks, ma saan olla koos oma kallimaga, kes on nõus mind toetama ning vajadusel võtma üle majapidamise. Usu mind, see on üks suur suur pluss, mida sa võiksid arvesse võtta ka oma tulevikuplaane tehes. Meil lapsi pole, seega meil on selle võrra lihtsam kuid oma pere kogemustele tuginedes võin öelda, et tugigrupp, kes on nõus õpingute ajal koduga/lapsega tegelema on väga oluline. Muidugi kui on olemas eesmärk silme ees ning piisavalt suur tahe siis hakkama saad sa nii kui nii aga küsimus on, et mis hinnaga? Kas see on seda väärt? Ja teiseks, tõenäoliselt on nii sul kui ka minul palju lihtsam saada tööle selle riigi ülikooli diplomiga, kus me plaanime tulevikus elada kui Eesti omaga.
Ja noh, alati on võimalus ka samm-sammult oma unistuste poole püüelda. Ma tean, et Soomes on erinevaid kursuseid, mida saab tasuta või väga väikese summa eest läbida. Mul mitmed tuttavad ongi teinud nii, et alguses läbinud ühed kursused, läinud tööle ja siis ennast vaikselt arendanud ja lõpuks jõudnud sinna, kuhu nad tahtsidki jõuda. See võib küll olla aega nõudvam, samas keegi ei takista sind ülikooli minemast näiteks järgmisel aastal, kui keel on suus. Jah, eks ta paras väljakutse ongi aga samas ma olen kindel, et mida suurem väljakutse seda suurem on rahulolu pärast :)
Kris
Mina ainult paberi pärast ei läheks edasi õppima. Kui juba viis aastat oma elust õppimise peale kulutada, siis ikka millegi sellise peale, mis tõesti huvitab ja millega tulevikus tegelema hakata. Mul on mitu tuttavat suure hurraaga läinud psühholoogiat õppima ja kõik asja peale esimest aastat sinnapaika jätnud. Õppima minnas ei kujutanud nad ette, et keemia, füüsika ja matemaatika seal nii olulist rolli mängivad :)
Kuna olen ise kümneid ja kümneid inimesi tööle värvanud, siis paar soovitust ka tööle kandideerimiseks. Kui leiad tööpakkumise, mis Sind köidab ja Sa ise tunned ja tead, et saad selle tööga hästi hakkama, siis kandideeri ka siis kui Sul puudub nõutud kõrgharidus või töökogemus. Kirjuta kaaskirjas, miks oled just Sina sellele töökohale parim, hoolimata sellest, et Sul pole vastavat haridust või kogemust. Haridus ja eelnevad kogemused ei ole kõige olulisemad, olulisemad on inimese isiklikud omadused, suhtumine töösse, mõttelaadi sobivus. Ma ei pea muidugi silmas ametikohti, kus vastava erihariduseta ei saa a la kirurg, õpetaja jne. Aga muidugi – tööandja alati lõpuks guugeldab. Sealkohal ei tule kasuks postitused, kus kurdetakse, et ma ei tea mida ma teha tahan, ei tahagi õieti midagi teha ja ega ei viitsi kah.
Katre
Mind ka väga paljud hoiatanud psühholoogia suhtes või õigemini nii kui ma ütlen välja, mida õppida tahaks, hakkab hirmus hoiatamine ja asja mahategemine pihta. Aga samas.. peab ju leiduma ka inimesi, kellele see eriala või see õppekava sobib, seega äkki olengi mina ka just see?
Matemaatikas, füüsikas ega keemias ma iseenesest päris arutu ei olnud ja mõtlemist mul on. Lihtsalt leian, et tore küll kui inimesed hirmutavad ja hoiatavad, aga kui ma ise tunnen, et just seda tahaks õppida, siis teiste hoiatuste põhjal ei tasu nagu tagasi ka hoida ja tuleb ära proovida. Kui ei meeldi, siis ei meeldi. Võtan teisi õppeaineid sekka ja saab seda suunda ju ajapikku natukene siia ja sinna lükata.
Kris
Eks ta ole õige muidugi. Proovimist ei tasu kunagi kahetseda, pigem proovimata jätmist :)
Sally
Ma töötan TÜ-s sotsiaal- ja haridusteaduskonna dekanaadis ja tegelen poole ajast üliõpilaste nõustamisega. Tahtsin öelda, et Eestis saabki riiklikes ülikoolides ainult tasuta õppida, st saab sisse astuda ainult tasuta kohtadele, sest tasulisi polegi. Tartu Ülikoolis toimub psühholoogia õpingud ainult päevases õppes, aga see ei tähenda tingimata seda, et E-R 8-20ni loengud, seminarid ja praksid toimuksid, vb mõni päev üks loeng, mõni päev mitte ühtegi. Osakoormuses saab tasuta õppida, kui esitad avalduse, millega tõestad, et oled alla 7. aastase lapse vanem. Niiet seda saaksid vabalt kasutada :)
Kui sul on mingeid küsimusi, siis võid mulle näiteks kirjutada ja saan ehk natuke abiks olla. Aa, ja noh, arvesta siis sellega ka, et vähemalt TÜs on psühholoogia eriala üks popimatest ja konkurss on suur. Soovitan sul laenutada nt raamatukogust raamat “Psühholoogia gümnaasiumile”, see tuleb enne sisseastumisintervjuud nagunii läbi lugeda, sest sealt küsitakse küsimusi. Saad natuke aimu, millega algul tegelema pead hakkama ;).
Katre
Suurepärane! Aitäh sulle! Kui tekib küsimusi, otsin su kindlalt üles! :)
Liana
Ja kui tekib ikkagi tahtmine ja soov Soome poole vaadata ja (keelt) õppida, võib minu käest nõu ja materjale küsida. :)
Kadi
Ma mõtlen igal kevadel, et tahaks kõrgkooli minna. Ma ei teagi miks. Midagi on nagu puudu :D. Aga hetkeseisuga on ka keeruline, et kuhu laps panna sellel ajal ning kust raha saada, kui vanemahüvitis lõpeb, siis peaks ju ka tööle minema, et koolis käia saaks. Suhteliselt keeruline. Aga katsed teen sel aastal ikkagi ja siis vaatan samuti, et mis saama hakkab :D:P
Triin
Ülikooliga on nii, et alates 2014 aastast peaks olema kaugõpe samuti tasuta. Ma muidugi teiste koolide peale Tartu Ülikooli ei tea. Mul endal mees kaugõppes ja tasuta, tasulisi kohti nii ei pakuta nagu vanasti. Tasulises on võimalik nüüd õppida eksternina kui õigesti mäletan. :) Koolis käib korra kuus (K-P). :) Osakoormus tõesti pole tasuta.
Loodetavasti see veidike aitab.
Lugeja
Nii tore lugeda, et sul on tekkinud mõtteid edasi õppida! Ma küll ei tunne sind, kuid blogi põhjal on jäänud mulje, et oled igati võimekas ja arukas inimene, kellel kindlasti on potentsiaali omandada korralik kõrgharidus ja seeläbi avardada oma võimalusi tööturul. Õpin ise ka Tartu Ülikoolis, küll hoopis teisel erialal, ja mulle teeb alati head meelt, kui asjalikud inimesed otsustavad oma võimeid kõrgkoolis edasi arendada. :)
Lugeja
PS. Olen ka ise õpingute kõrvalt poole kohaga tööl käinud. Natuke raske oli, sest tegin graafikuga tööd ning nädala sees olin koolis ja nädalavahetustel reeglina tööl. Samuti ei olnud mul võimalik osa võtta paljudest üritustest, kuhu oleksin minna soovinud – tööpäev lõppes küllaltki hilja ja olin pärast seda väsinud. Kõik oleneb muidugi töö iseloomust ja inimese eripärast – mis ühele kurnav, see teisele lihtne. Samas ei saaks öelda, et oleks midagi väga kontimurdvat olnud, hinded ei langenud ja kõik sai õigeaegselt tehtud. Enamik tudengeid töötab kooli kõrvalt ja saab sellega ilusti hakkama.
krk
Kui sa oled vähemalt 25-aastane ja ei tööta, saad taotleda vajaduspõhise õppetoetuse kõige kõrgemat määra (220€). Seni, kuni oled alla 25, arvestatakse toetuse määramisel ka su vanemate ja õdede-vendade sissetulekut, kus peab minimaalse vajaduspõhise õppetoetuse (75€) saamiseks olema ühe perekonnaliikme kohta teie kõigi ühine sissetulek max 329 eurot kuus. Mida väiksem on sissetulek ühe perekonnaliikme kohta, seda suuremat vajaduspõhist ÕT-d saad.
Ehk kui sa ei tööta, on võimalik ülikoolis õppides päris head taskuraha teenida.
Piret
Kui sul vähegi reaalainete peale mõistus hakkab, siis tegelikult soovitaksin siiralt mõelda IT õppimise peale. Ma ei tea, miks, aga sa tundud just selline, kellele see tegelikult sobida võiks. IT-teadmised tulevad tulevikus meeletult kasuks, isegi kui sa otseselt progejana tööle ei hakka. IT on tegelikult väga lai ja soovitan uurida, kas võiksid äkki just sealt midagi enda jaoks leida. :-)
Psühholoogia on tore, aga kui samas on võimalik seda ka niisama enda jaoks uurida. :-)
Ise olen õppinud sotsioloogiat ja ausalt, kui mul oleks vähegi reaalainete peale nutti olnud, oleksin pidanud ka mingit natuke kasulikumat eriala õppima… Aga olen just selline, kellele füüsika ja matemaatika ei sobi. :-(
Igatahes loodan, et leiad oma tee!
Katre
Ma ei taha õppida midagi sellist, mille jaoks oleks vaja matemaatika riigieksami tulemust, sest ma ei teinud seda eksamit ja ei viitsi meeletult vaeva näha, et vanu asju meelde tuletada ainult riigieksami tarbeks. Liiga hull töö.
Samas võiksin tõesti meeleldi matemaatika tundidest kui sellistest mingi kõrgõppe käigus osa võtta, sest taipan seda hästi. Paraku kui kasutust ei leia, siis lihtsalt unustad. Õpin asja selgeks, et oma hinne kätte saada ja kohe hiljem jääb kuskile nurka maha.
IT peale kunagi mõtlesin muidu küll ka, aga ei leidnud sealt mingit sellist ainet, et kus suunas nagu täpselt minna. Aga eks muidugi kunagi võib uuesti üle tsekkida, et ehk nüüd jääb midagi silma. :D