Facebooki abivajajad ja rahaküsijad
Täna hommikul ärkasin ma hea tujuga, sest ma nägin unes, kuidas üks välismaa staar minusse ära armus ja mulle smside teel armastust avaldas. Imekombel reaalsus mind ära ei ehmatanudki, vaid olemine oli ikka mõnus ja hea oli kasvõi unes rutiinist hetkeks välja tulla. :D
Ilus hommikune tuju oli aga üürike, sest ma otsustasin enne Annabelile pudru keetmist korraks arvutist läbi hüpata ja tegin facebooki lahti. Ma pole oma, ee, üle poole aasta vist üheski beebigrupis aktiivne olnud, aga olen sinna ikka liikmeks jäänud. Nõnda oligi kohe esimesena news feed’is ühe beebigrupi üks postitus, kus üks naine otsis lühikeses, kirjavigadega postituses elupäästjaid, kurtis, et tal on vähk ja melanoom, mille ravi jaoks on suurt raha vaja, mees on töötu ja et äkki saaksid inimesed siis anda. Juures oli ka, kuidas ta ei suuda ette kujutada, et tema pisikene laps peaks ilma temata kasvama, mis tekitas teistes emades suure kaastunde.
Kuigi ta oma kontonumbrit ei olnud sinna juurde pannud, kommenteerisid inimesed minu hämminguks siiski, et nad tahaksid rohkem teada ja et ta võiks kontonumbri ka lisada. Et tahaks nagu annetada küll. Lihtsalt suvalise võõra inimese viierealise postituse peale.
Minus aga hakkas tööle pigem häirekell. Mingi halb sisetunne. Umbusaldus. Kes see inimene selline on, kes seal niimoodi raha nõuab? Eriti pärast seda hiljutist lugu, kus ühes beebigrupis üks ema sokkis, kuidas tema laps ära suri ja tuli välja, et tal pole kunagi last olnudki. Et noh, kui väga me saame üldse suvalisi inimesi facebookis uskuda? Veel vähem neid, kes paluvad abi või küsivad teiste raha. No mina ei julge enam igaüht uskuda.
Kerge otsinguga grupis sain ülevaate, et see naine polnud mitte iialgi selles grupis varem MITTE ÜHTKI postitust teinud. Julgesin postituse all seda ka mainida, et neiu võiks lisada mingisuguse arstitõendi või näidustuse väljavõtte ja oma haigusest lähemalt rääkida. Seepeale sõimati mind inimese mahategemises ja empaatiavõime puudumises. Mina aga läksin närvi, et inimesed nii naiivsed on, et igaühe rahamuresid uskuma jäävad.
Tegelikult olen ma küll väga empaatiavõimeline ja tahan abivajajaid aidata, aga päris võõrast siiski ühe facebooki postituse põhjal nõnda palju ei usalda, et kohe talle mingeid summasid kandma hakata. Ikka tahaks teada, et raha läheb ikka õigesse kohta ja et tegu on abivajajaga, mitte petturiga.
Meenub kohe mingi keiss ka sügisest, kus ma oma blogi abil ühte teist naist aidata püüdsin, kes vajas mingil sajal imelikult põhjusel raha oma isa maatükikese eest võitlemiseks ja selle väljaostmiseks. Kuna ta käis mulle nii ilgelt pinda, et tal seda vaja, siis ma leebusin ja sheerisin seda edasi. Siis aga tuli välja palju imelikke pisiasju, nagu et see naine on hiljuti ise seda maatükki umbes 30x kallimalt maha üritanud müüa ja et üleüldse imelik lugu.
Ja siis ma küsisin talt, et miks talle see maatükk üldse nii oluline on, kus mitte midagi enam alles ei ole ja ta vastas mulle ülimalt umbmääraselt. Vastas ka, et KUI ta ka kunagi peaks maalapi maha müüma, siis kannab kõikidele abivajajatele raha tagasi. Lubas kirjutada sellise facebooki kirja kõikidele aitajatele, aga muudkui seletas, et tal ei ole hetkel aega kirjutada ja et ta pole kodus ja mis iganes. Nõnda see asi jäi. Mina ise ei annetanud, aga tunnen end halvasti inimeste ees, kes äkki annetasid, sest täiesti arusaamatuks jäi mulle lõpuks, kuivõrd õigesse kohta see raha ikka minna võib.
Igatahes ei tea ma ka, kuidas tänase vähihaige naise lugu lõppeb ja ei tea siiani öelda, et kas ta päriselt ka seda abi ja raha vajab, sest mingil hetkel läksin ma ikkag Annule hommikusööki valmistama ja kui ma tund hiljem arvutisse tagasi piilusin, oli see naine oma postituse grupist postitanud. Enne kustutamist ma veel nägin, kuidas inimesed andsid soojasid soovitusi, kelle tuttavatel oli ka olnud kogemusi vähiga, et kust ta võiks abi otsida ja kust raha taodelda. Nii et kes teab, kas siis enam ei olnud võõraste inimeste raha vaja sellepärast, et ta sai hea rahaallika mujalt või siis ei olnud seda raha juba algusest saati üleüldse vaja.
Halb tunne on mul sees ikka, et ma ei julge abivajajaid facebookis usaldada, sest pettureid ja hämajaid on liigagi palju ja selle hirmu varjus võib mõni tõeline abivajaja varju jääda. Facebookis on ju niiiiiii kerge inimestes kaastunnet tekitada ja endale raha lunida. Ma kujutan ette, et kui ma ka enda facebooki seinale mingi jubekurva valeloo kirjutaks, saaksin oma pangakontole paarkümmend (kui mitte paarsada) eurot teiste naiivsuse arvelt kergelt juurde. Kuigi mulle meeldib vahel kohutavat jama suust välja ajada küll, siis mitte iialgi ei meeldi mulle inimesi teadlikult petta ja nende siirust ära kasutada.
Igatahes. Kui peaks välja tulema, et see naine siiski tõesti haige on ja oma raha jaoks ravi vajab ja et mu sisetunne vedas mind alt ja tegelikult on kõik reaalne, siis olen ma nõus meeleldi aitama ja ilmselt utsitaksin oma lugejaidki seda tegema. Sest ega vähk ei ole naljaasi ja ma ei arvagi, et selle ravi on kerge või selle põdemine inimesele vaimselt üleüldse kerge oleks.
Ikkagi aga olen ma seisukohal, et igasugust abivajamispostitust ei saa päris tõepähe võtta ja pimesi uskuda, millel mitte mingisugust alust rohkem pole kui vaid 3 kiiruga ja kirjavigadega kirjutatud lauset. Eriti beebigruppides ja eriti postitusi, mis puudutavad kellegi lapsi ja loomi. Sest just selliste asjadega on kõige lihtsam teiste kaastunne tööle panna ja raha välja petta.
Võiksite siin veel juurde arutleda erinevate facebooki abipalvete kohta. Kuidas te neisse suhtute? Kas aitate alati? Kas usaldate võhivõõrast inimest pimesi? Või mille järgi üldse selekteerite, keda aitaks ja keda mitte?
ma olen veel kirjutanud
…kui suvisel ajal Saaremaal
EBA boikoteerijad, grow the f up!
7 kommentaari
kati
Mina olen samuti alati sellistel teemadel suht skeptiline olnud. Ma ei pea end ka väga suureks heategijaks aga kui lugu hinge läheb ja enda rahaline seis võimaldab,siis aitan meeleldi.
AGA eks alati jääb õhku jah see sama küsimus,et kas kõik on ikka nii nagu kirjutatakse….tihtipeale loengi abipalve ära ja tunnen,kuidas mul on siis teatud olukorrast väga kahju ja olen hirmus liigutatud ja siis juba natukese aja pärast leian end mõtlemast, et huvitav ,kas mu raha läheks üldse õigesse kohta!
Üleüldse ma leian, et esimese asjana võiksid inimesed enda seisukorra üle vaadata,kui teistelt küsima minnakse……kui sul on ikka hädasti raha vaja, et näiteks ELLU jääda, siis esimese asjana müü oma maja ees seisev bmw maha,kui facebookist juba abi küsid.
….jah muidugi ongi kindlasti olukorid,kus ei olegi muud moodi võimalik,et peab abi küsima, või siis tõttavad sõbrad/tuttavad ise appi,ilma palumatagi:)
Liikudes tagasi selle ebausu poole….siis kahju on tõesti,et väga paljud tõelised abivajajad jäävadki abist ilma,kuna mõned “toredad” kodanikud on selle ebausu inimestesse sisendanud
Aili Alber
Üldiselt ma siiski ei anneta väga nende postituste peale. Paratamatult on sellele “abiks” olnud need petturid. Nõustun sinuga, et paari rea haleda jutu peale ei kipu ma enda pangaarvet tühjendama (just see näide mis tõid). Ma lihtsalt ei usu, et see tõene on. Kord aga sain teada, et (issand, pead praegult ei anna, aga midagi sellist oli) mu ülikooli lektori poeg oli raskes õnnetuses olnud ja vajas raha. Ehk aitaski see, et ma panin nime ja näo juba kokku, aga ka kiri oli tõesti liigutav, faktiderohke ja noh… usutav.
Kurb on lihtsalt, et on nii palju pettureid, kes lahkeid inimesi kurjalt ära kasutavad. Ja ühes sellega on suurendanud inimestes kõhklust kas ikka on abivajajal tõsi taga.
Pisi
Mina ei ole siiani sentigi annetanud. Jaganud olen ka vaid mõnda üksikut. Nt selle ema postitust, kes kaotas ühe lapse ja teise rasedusega avastati sama probleem ja oli vaja minna välismaale sünnitama. Ja nüüd jagasin ühte, kus pisikesele, kes peagi saab 2a, on suhkruhaigus ja vajab kallimat insuliinipumpa. Kuna tean, et see laps on olnud palju haiglas. Ta ema ikka meie beebigrupis jaganud seda infot, siis jagasin postitust.
keegi
Ma ei mõtle seda üldse halvaga, aga selle asemel, et annetusi korjata, võiks ema kannatada ja hoopis praegust pumpa kasutama õppida. Miks ma nii ütlen? Sest minu õel ja veel mitmel tutvusringis (sellised haigused ühendavad inimesi) on see “odav” pump, mille haigekassa kinni maksab. Veresuhkrud on korras, sest kanüül on alati paigas ja ühikud korralikult tehtud.
Sirle
Huh. No on alles inimene! Ta tegi ka gruppi “Annan ära/ostan/müün lemmikloomi” postituse. Keegi kommenteeris, et ta võiks enda seinale selle postitada, siis saaksid inimesed jagada. Selle peale ta ütles: “Ma ei taha kurvastada oma vanaema,ta on nii haige et ta võib ataki saada,tal ka facebook :)” (see lause muutmata kujul) ja keegi teadis rääkida, et ta teab teda isiklikult ning ta vanaemal pole Facebooki. Oeh.
Piia
Tjahh. Eks ka minul on olnud nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi.
Eredam negatiivne juhtus kunagi mõned aastad tagasi enne jõule, kus üks noormees, kes tegeleb erinevate materjalide (klaas, metall jms) töötlemise ja graveerimisega soovis suurannetust, et osta üks spetsiifilise otsaga puur vms. Lubas annetajale siis ühe töö tasuta vastu teha, sest teised materjalid pidavat olemas olema. Võtsin kätte ja annetasin raha. Eelnevalt uurisin, et kui kiiresti puur jõuab ja kas ma võiksin siis ka juba tasuta töö tellimuse sisse anda (tahtsin jõuludeks perele klaasgraveeringut kinkida ja mõtlesin, et hea kaks-ühes variant). Nohh, jah. Selle töö sain, aga peale jõule. Kvaliteet oli absoluutselt teine, mis tema varasematel (väidetavatel) töödel ning suhtumine minusse kui mingisugusesse nõudlikkusse veidrikkusse, kes imekombel julgeb mingeid asju nõuda.
Aga üks teine suurepärane kogemus ka. Jagati Facebookis, et kassil on vaja operatsiooni (oli kuidagi kodust minema saanud, aga tagasi jõudnud väga halvas seisus). Kuna on ka endal kass, siis süda läks muidugi härdaks. Loomulikult olin eelneva halva kogemuse pärast ettevaatlik, aga siiski tundsin, et ei saa niisama olla ja mitte midagi teha. Kontakteerusin siis abivajaja kassiomanikuga ning uurisin ja küsisin kiisu kohta. Kindlasti olin väga väga tüütu alguses. Soovisin, et ta saadaks mulle veel pilte. Sugugi mitte selleks et vaest kassikest halvas seisus vaadata, aga lihtsalt selleks, et veenduda, et inimesel tõesti on kass ja tõesti selline, kes abi vajab. Kassiomanik oli väga sõbralik, saatis pilte ning andis igast muutusest alati teada (minu teada tegi ta seda ka teiste annetajate puhul nii palju kui vähegi aega ning mahti sai). Kiisuke paranes ning aeg-ajalt vahetame siiani oma kassidest pilte (nagu mingid crazy-old-cat-ladyd :D ).
Praegu aga enam sellistele üleskutsetele ei reageeri. Olen enda kodupangas püsiannetaja (igakuine väike taskukohane summa on parem kui mitte midagi) ning sama ka ühe loomade varjupaigaga. Tunnen, et sellest hetkel piisab. :)
www.minajamuud.blogspot.fi
Mina olen ka ausalt öeldes väga skeptiline igasuguste raha korjamiste ja kerjamiste suhtes. Väga vabandan otsekohesuse eest, aga ma lihtsalt ei usalda võõraid inimesi.