Blogiauhindade jagamine

Täna ongi siis see päev, kui toimub selline tore üritus nagu Eesti Blogiauhindade jagamine. Ma pole siiamaani sellel teemal oma blogis pikemalt sõna võtnud, aga nüüd siis on ikkagi tagumine aeg seda vist teha. Üritan lühidalt, sest õige pea suundun ka ise Tallinna poole teele, et üritusest osa saada.

Ma tegelikult polnud üldse sellele üritusele minemist endale kavva võtnud ja vaatasin sellest pigem mööda. Ei ole mõelnud sellele, mida ma selga peaks panema või millise soengu teeks, ega muud, mille ümber teised on palju kära tõstnud. Sest noh, ma mõtlesin, et ma ei lähe, sest ma ei saa.

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma täna öösel ainult paar tundi und leidsin, sest Ann otsustas keset ööd unetu olla või mitte, aga täna hommikul ma mõtlesin, et tahaks ikka ka minna. Tahaks näha teisi kaasblogijaid ja tahaks näha Zenjat ja tahaks näha oma silmaga, milline see üritus on ja mis seal toimub. Mitte homme KÕIKIDEST blogidest lugeda, millest ma ilma jäin. :D

Plaani polnud ma asja võtnud esiti sellepärast, et neljapäevane toimumispäev on natuke raske variant, sessuhtes, et inimesed, kellele ma võiksin lapsekese hoida jätta, käivad ju argipäeviti tööl. Isa on mul küll parajasti kodune, aga talle ma Annut terveks ööpäevaks väga jätta ei julge ja ta ise ka väga ei julge teda nõnda pikalt hoida. Paari tunniga saab hakkama, aga lõpuks ei oska ta temaga midagi peale hakata. Pealegist läks mu isa täna hoopis Võrru, nii et jah.

Siis ma kaalusin variante koos Annabeliga Tallinnasse minekuks. Rongiga vist ei ole see ettevõtmine ju nii keeruline? Kui isegi Britt kaalus varianti, et lennukiga üheks õhtuks Eestisse lennata, asi mul siis rongiga Tallinnasse sõita, eksole. :D Aga näed, mugavale inimesele ikka tundub suur ettevõtmine.

Ma lõpuks juba isegi mõtlesin, et õnneks on rongiaeg mulle sobival ajal, sessuhtes, et Annabel loodetavasti saaks enamiku sõidu ajast kenasti und lahistada, nii et minek ei oleks üldse raske, aga kui hakkasin mõtlema, kuidas temaga Tallinnast reedel tagasi saada, siis jooksis mõte kinni. Nüüd on ju mingi uus süsteem, et Tallinnast Viljandisse tuuakse ainult üks vagun. Poole tee peal haagitakse rong lahti ja teine pool läheb edasi Pärnusse. Ja ilmselt see ÜKS ainus vagun on nii pilgeni reedesel päeval täis, et oleks kehvake seal vankriga jännata. Ja üleüldse oleks planeerimatusest tema ja enda asjade kokkupanek liiga suureks ettevõtmiseks ka läinud.

Siis aga pakkus mu sõbranna, et ta võib Annabeli meeleldi enda hoida võtta ja ta isegi et homme endaga töö juurde kaasa võtta või siis hommikul vara mu isale viia. Iseenesest ju kenake plaan? Ja nii armas pakkumine sõbranna poolt! Aaaaga, ma ei tea. Siis ma jälle mõtlesin, et ikkagi tuleks talle näpunäiteid jagada, Annabelile asju kokku panna ja iseennast ka valmis sättida. Keeruline. Et lihtsam on mitte minna.

Ja mis siis juhtus? Vaatan, et mu ema on facebookis online. Kargasin kohe ligi ja küsisin, et mis toimub. Tuli välja, et mu ema on täna ja homme kodune ja tööle ei lähe. Pöörfikt! Küsisin kohe, kas ta oleks nõus Annabeli homseni hoidma ja seda ta tõesti oli. Nii et.. lihtsaim ja ideaalseim võimalus minemiseks tekkis lausa nii iseenesest, et oleks patt nüüd minemata jätta.

Ja nüüd ma siin istungi ja kirjutan seda blogipostitust ja mõtlen poole aruga, mida ma olemasolevatest riietest endale selga leian, sest, nagu öeldud, pikalt ma endale kleiti varunud ei ole, ja üritan samaaegselt endale transporti Tallinnasse minekuks ka sebida. Loodetavasti ikka saan hakkama ja jõuan Tallinna.

Kohtume blogiauhindadel! :)