Annabel Meria 2. (üllatus)sünnipäev

Uhh, ma ei oskagi kirja panna kõike seda, mida ma tunnen. Ma olen armunud! Ma armastan oma last, oma tütart, oma väikest pehmet pingviinipojakest. Nii kohutavalt palju!

Iga kord kui ma teda vaatan, ohkan ma mõttes käsi kokku lüües, et “Issand, kui ilus laps mul ikka on,” sest noh, seda ta on. Ja ta on kõike muudki head. Ta on nii imeline!

Ta sai täna 2-aastaseks ja ma tean tema 2-aastase elukogemuse juures tema loomuse kohta seda öelda, et tema sees on lihtsalt kõik nii üdini hea, kui vähegi on võimalik olla. Jah, muidugi on tal jonnihoogusid, aga need on lihtsalt hetkelised pettumused elus, kus ta ei saa oma hetketahtmist. Ta ei tee seda meelega, et kedagi ärritada. Lihtsalt väljendab oma pettumust. KORRAKS.

Ta ei ole MITTE KUNAGI olnud kade ja jagab meelsasti teistega. Näiteks ei saa ta magusat üldse tihti (no kohupiima saab, aga kommi mitte) ja kui ta korra kuus endale oma isikliku Kinder Surprise’i üllatusmuna skoorib, siis võiks ju oletada, et ta tahab seda ainult endale hoida (sest ta on seda väärt ja saab seda harva), aga kui ma ütlen, et “Emme tahaks ka ampsu,” tõttab ta meeleldi šokolaadimuna pihus minu juurde ja pistab poole sellest hoopis minu suhu. See on niiiiii armas ja südantsoojendav.

Ka teiste lastega mängides näen ma, et ta on sotsiaalne, rõõmsameelne ja rahumeelne. Ta läheb võõraste mänguasjade juurde esialgu küsival ja tagasihoidlikul pilgul.. et ei tea ju, kas võib. Kui keegi ei paista pahandavat, mängib ta võõra asjaga ettevaatlikult. Kui aga keegi tuleb ja kahmab tal midagi käest, ei hakka ta jonnima, vaid tardub hetkeks ehmunult paigale, et.. “Huvitav, miks ta ei luba?” aga mõistab siis, et ega’s midagi teha ei ole ja võtab naeratades uue tegevuse ette.

Kui tal on võõras mänguasi käes ja ma ütlen talle, et see ei ole meie oma ja palun tal selle teisele lapsele viia, siis ta teeb seda. Ta läheb niiiii armsalt võõra lapse juurde ja ulatab talle tema mänguasja. Ka enda mänguasju jagab ta nii rõõmuga teistega, sest need on ju lihtsalt asjad, mille üle taielda ei ole mõtet. Ma olen nii rõõmus ja uhke, et ta nii rahumeelne ja kannatlik on sellistes olukordades. Nii mõistev!

Ka kodus on ta juba nii armsalt asjalik. Ükskõik, mida ma tal teha palun, teeb ta seda oma maailma ilusaim naeratus näol. Ta on nii abivalmis ja aitab nii meeleldi.

Kui ma kurb olen ja nutan, näen ma ka tema näos ehmatust ja muret, et mis küll lahti on. Ta on selle peale tulnud ja mind kallistanud või üritanud mu pisaraid kuivatada just nii nagu ma tema märgasid silmasidki kuivatanud olen, kui tema nutab. Mina olen teda toetanud ja tema toetab mind. Ta on nii hooliv ja hea!

Ma ausalt tunnen iga päev, et minusse ei mahu varsti see ära, mida ma tema vastu tunnen. Ma poleks iial osanud arvata, et olla lapsevanem, et olla ema, on niisugune rõõm, nauding, õnnistus, ma ei teagi, mis see olla on. Ma jumaldan ema olemist ja mul on ainult hea meel mõelda, et meil on veel niii-niiii pikk tee koos käia, mis saab kindla peale olema niii-niii meeldejääv ja tore.

Ma loodan, et ta on alati nõnda rõõmsameelne ja heatahtlik nagu ta seda siiani on olnud, sest ausalt, ta muudab maailma paremaks paigaks, ma ütlen teile. Kui teie või te laps kunagi temaga kokku puutub, siis toimub üks määdžikk ja kõik on nõksu võrra ilusam. Ta naeratab teile oma võluvat naeratust ja te naeratate paratamatult vastu, sest te ei suuda kurvaks või tõsiseks jääda. Tal on nii suur võim ja temas on nii palju peidus. Ta on imeline!

Ta on mind NII palju muutnud. Kui ma mõtlen, milline inimene ma olin 2 aastat tagasi ja milline inimene ma olen täna, siis erinevus on suur. Ta on muutnud mind palju tugevamaks, sest ma ei vastuta enam enda eest, vaid tunnen vastutust ka tema ees. See lihtsalt nõuab rohkem pingutamist. Kui mul eelnevalt oli ükskõik, kui minuga midagi halba juhtus, siis nüüd on mul lausa KOHUSTUS kaitsta teda võimalikult palju kõige halva eest, mis teda tabada võiks. Ta on nii puhas hing, et teda tuleb kaitsta ja ma annan selles oma parima!

Ma niiiiiiii armastan teda! Ma ei oska seda ehk hästi sõnadesse panna, aga loodetavasti ta tunneb seda iga jumala päev. Ma olen kindel, et tunneb. Ma näen seda tema pilgus ju iga kord, kui ta mulle naeratab. :’)

Palju-palju-palju-palju-palju õnne, mu armas-kallis tütreke! :*********************

Ja muide, ma siin mõtlen, et 2-aastaseks (ja 1-aastaseks ka) on ikka täiega vahva saada. Elad oma igapäevast elu, trillallaa ja trullallaa, ei tea mis päev on, ei tea mis kell on, ei tea iialgi, mis sind ees ootab ja siis…

Järsku lendavad kuskilt uksest sisse inimesed läikivate ja krabisevate pakikestega, mille nad SULLE ulatavad. “Nii palju asju ja.. KÕIK mulle?” Laud on kaetud igasuguste huvitavate asjadega, millest KÕIK on sulle söömiseks lubatud ja üleüldse kõik on ühel hetkel järsku NIIIII tore!

ÜLLATUSSÜNNIPÄEV! See ÕIGE üllatussünnipäev, kus sa isegi ei teadnud, et käes on päev, mil sa siia ilma sündinud oled. Et inimesed just SINU sünni tähistamiseks täna kokku tulid, sest sellist mõistet, nagu “aeg” sinu jaoks sellisel kujul veel ei eksisteeri. Ja minul on au olla selle kõige jäädvustajaks.

Palju õnne! :)