Aasta blogimaailmas

Alustame ja meenutame siis algusest peale, mismoodi ma tänasesse hetke jõudnud olen. Tuleb tunnistada, et avaliku blogi alustamisega inspireeris mind väga palju Mallukas. Olen ennemalt ka siin-seal maininud, et blogida mulle meeldis üldiselt juba varem, aga tegin seda siis tõesti vaid iseendale ja mu blogilinki teadsid ainult nii 5 lähedasemat inimest. Rasedusega aga miski minus muutus ja kui ma delfist Mallu beebiblogi leidsin, oli mõnus ühe teise raseduskaaslase mõtetest lugeda. Kirjutasin Mallule ja tsättisime eelmisel kevadel ikka päris palju, mille käigus tundsin ma üha enam, et pean ka ikka rasedust üles märkima hakkama, sest kunagi ehk tahaks seda aega mäletada. Kuna minu rasedus oli Malluka omast tiba erinev, meie mõtted ja seisukohad ka erinevad, arvasin et võiks ka omalt poolt sõna sekka öelda. Avalikult, sest tundsin, et tahan oma rasedust suurema suuga jagada ja ehk keegi leiab siis ka minu blogist endale samasuguse mõtte- või saatusekaaslase.

Oma blogi üles ehitamisel panin ma paika, mismoodi mu blogi süsteem olema hakkab. Mulle meeldib vaadata ilusate piltidega fotoblogisid, aga tihti pole seal midagi juurde lugeda. Samas meeldib mulle lugeda sisukamat teksti, aga teinekord pole seal nii palju piltidele panustatud. Seega olengi endale eesmärgiks seadnud, et tahan pakkuda mõlemat. Iga postituse juurde tahan lisada ENDA tehtud pildi(d) ja siis võib lugeja juba ise valida, kas käib siin jutu pärast või niisama ilusaid pilte vaatamas. Veelgi parem, kui lugeja mõlema asja kooslust naudib. :)

Eks seepärast ma tihti jätan ka mõned intrigeerivamad teemad oma blogist välja, sest näiteks viimasel ajal aktuaalse homoteema juurde ei oskaks ma ühtegi omapoolset pilti lisada. Paneks Keio pildi? Või Annabeli? Või peaksin kaameraga geibaari pildistama minema? :D Ühesõnaga, eks selline blogipostituste ülesehitus piirab teatud määral küll postituste teemasid, aga niisama kuiva jutupostitust ma miskipärast siia blogisse eriti teha ei kannata.

Igatahes alustasin blogiga tasakesi ja ei teadnud veel hästi, kuhu kõik jõuda võib. Nähes kui palju negatiivset vastukaja Mallu sai, oli hirm avaliku blogimise ees ikka üpris suur, aga kõik hakkas kuidagi iseenesest minema ja mulle tundus, et mind võeti täitsa kenasti vastu. Isegi buduaari keskkonnas blogides ei haavanud mind miski ja häid kommentaare oli (minu arust) palju… kuni ühel hetkel sattusin ma ka Malluka kurja raevu alla ja sealt sain ma endale kaela ka esimese pasarahe. Pole häbiasi tunnistada, et esimest korda sellise suure laadungiga halbu sõnu krae vahele saada polnud hea tunne ja tõmbas ikka mitmeks päevaks rivist välja ning patja pisardama. Minu esimene kogemus ever niimoodi halva tähelepanu keskpunktis olla. Prr!

Tänase seisuga olen kokku avaldanud siin juba 259 postitust + siis mõned buduaari beebiveerus. Nahk on selle ajaga ikka kõvasti paksemaks kasvanud, sest nüüdseks olen ma lihtsalt mõistnud, et kõigile ei saagi iialgi meelejärele olla. Inimestel on paratamatu vajadus halvasti öelda ja internetis ei saagi kunagi teada, kui põhjendatud või kui vajalik see kellelegi võib olla. Iga halb sõna pole läbinisti läbi mõeldud ja kellegi teise halvast tujust ei pea laskma enda oma häirida. Targem on ikka oma asja edasi ajada ja tugineda pigem sellele, et kui kasvõi vähemalt üks inimene leiab, et talle midagi meeldib ja tema on minu blogist midagi toredat leidnud, on minu eesmärk korda läinud. :)

Selle aasta jooksul olen ma märganud ka väga palju teisi beebiblogisid tärkamas ja omalt poolt tahan ma alati öelda, et aina tehke ja tehke neid blogisid juurde! Karta ei tasu midagi ja kui te üks hetk selle esimese postituse ära avaldate, siis tunnete tasapisi juba, et tahate aina veel ja veel. Esimest negatiivset kommentaari võib karta ikka, küll ta kunagi vist kõigini jõuab kui avalikult blogida, aga lohutuseks võin öelda ja olen ise ka tõestuseks sellele, et ühel hetkel on sellest kõigest suva ja suudad sellest lihtsalt üle olla. Kõige tähtsam on see, et teed seda, mis sulle endale meeldib!

Avalikult blogimine on mu ellu kindlasti palju rohkem positiivset toonud kui negatiivset. Esiteks on blogi minusugusele laisale inimesele ideaalne motivatsioon MITTE laiselda. Kui ma tunnen, et ma ei viitsi kohe mitte midagi teha, tunnen ma ühtlasi ka, et ma lihtsalt PEAN midagi ette võtma, et oleks millestki kirjutada. Ausalt, parim motivaator! Ühtlasi olen ma üsna kinnine inimene terve elu olnud ja kartnud võõrastega rääkida. Blogimine on sellele natuke kaasa aidanud küll, sest ma julgen võõrastega järjest vabamalt suhelda.

Teiseks on see tekitanud mõnusa paralleelmaailma, kus ma oma blogrolli inimesi kõiki internetti-pidi läbinisti tunnen ja neile kaasa elan. See on mõnus ajaviide ja ma ei kujuta ettegi, mida ma enne blogimaailma sukeldumist üldse internetis teha oskasin. Istusin terve päeva hoopis 9gagis vist?

Kolmandaks ei suuda ma ära tänada kõiki koostööpartnereid, kes on aidanud mu blogil tiibu sirutada ja tahtnud mind (ja Annabeli) toetada. Kõige rohkem üllatunud ja kõige õnnelikum olen ma oma koostöö üle Lindexiga ja sellist võimalust ei osanud ma elu ilmaski endale ette kujutada. See koostöö on ühtlasi ka kõige kauem kestnud. Ma siiani ei suuda uskuda, millega ma küll nende radarile sattuda võisin, aga tunnen, et ju ma tegin midagi ikka väga hästi, et nad leidsid sellist usku minusse, mu blogisse ja ilmselt ka Annabeli.

Pika ja konstantse koostööparnterina olen tänulik ka Lastetoit.ee rõõmsale ja sõbralikule meeskonnale, kes Annabelile aeg-ajalt ikka midagi uut ja huvitavat maitsta saadab.

Suur-suur AITÄH ka teistele: Ingli Pai, Natural Me Looduskosmeetika, Buduaar, BioMarket, Mon Amie, Moomin Shop, Nagu Uus, Nups mähkmed, Arangur Grupp, Beauty Pro, Signe Seebid, Swimtrainer, Kallis.ee, Sheinside, Couleur Caramel, Maikelluke.

Tänan ka kõiki blogilugejad, et te ikka käite, loete, kommenteerite, kiidate ja laidate (kui seda vaja). Aitäh! :)