4. raseduskuu
(17-20 nädal): Ootasin väga juba kolimist ja sellel kuul see toimuski. Asjade kokku pakkimine tundus toas ringi vaadates ülilihtne ettevõtmine. Mis seal siis ikka – riided ühte kotti, kosmeetika teise kotti, mingi kolmas lisamant järgmisse jne, aga kompse ja kaste tuli niivõrd palju siiski, et pidime lausa kolm korda autoga neid vedama.
Ja lahtipakkimine, mis tundus mu jaoks keeruline ja vaevanõudev asi, käis hoopiski kuidagi nii kergelt ja lihtsalt, et esimese 12h jooksul olid asjad endale koha leidnud. Nii et arvasin täiesti vastupidi nende tegevuste puhul.
Arsti sõnul võisin lähiajal hakata tundma ka loote liigutusi ja 18-nädalal ma esimest mulksu enda seest ka tundsin. Kallis oli arvutis ja mina jälgisin voodist oma sarja, kui ma ühtäkki kilkasin EEEH või midagi sarnast ja olin nii vaimustunud, et nägin ilmselt välja kui väike ja õnnis laps oma õnnes. Kõhuke paistis ka tasapisi järjest enam välja.
Ühtlasi hakkasin end lõpuks ka hästi tundma selles olukorras ja kehas. Olin rasedusega LÕPUKS ometi kohanenud ja ilmselt seetõttu, et viimaks ka kolitud sain, muutus olemine paremaks. Kõik tundus järjest rohkem laabuvat ja muutusin järjest rohkem kindlamaks, et asjad sujuvad hästi.
[tsitaat minu kirjutatust]
üleeile ja eile ma tundsin end nii õnnelikult. mitte, et ma täna võib-olla ei tunneks. ma alles ärkasin ja veel täpselt ei tea. unelen ja mõtlen pakkimisele, aga jah. ilus on olla rõõmus kõige selle üle, mis tulemas ja mis on olemas. ma ei osanud oodata, et niisugune tunne minuni nii pea jõuaks.
[…]
ja täna oli mul päev otsa kuidagi see tunne, et mul on olemas see glow, mis räägitakse, et peab olema.felt good. :)
[…]
Viimasel nädalal käisime esimest korda kahekesi koos ultrahelis. Nimelt oli looteanatoomia uuring, kus vaadati beebi kogu ulatuses üle. Kõik oli ilusasti olemas ja paistis tervena. Muidugi poole ajast väga aru ei olnud saada, mida täpselt arstitädi seal zoomib ja härrat hirmutas vist üldse natukene see must-valge imemoodustis ekraanil ära, aga südamelöökide kuulmine/nägemine meeldis talle kõige enam. Sellest ta ilmselt lihtsalt sai aru, mis toimub. :D
4 kommentaari
Andra
Härrad on ultrahelides üldse jube vaiksed. Vähemalt minu oma ei osanud kohe üldse midagi öelda :D
kats
Ega nemad selle rasedusega nii emotsionaalselt ja füüsiliselt seotud ju ei olegi ja seepärast neile see natuke raskemalt või hiljem kohale jõuab ka. Enamjaolt siiski saavad nemad isaks kui laps sündinud ja seda, mis tunne teda kõhus kanda on, nad ei saagi kuidagi mõista. :D
ailialber
Tahaks ka juba ära harjuda selle kõigega. Nii keeruline hetkel lihtsalt kõik. Nii tore, et sinu beebiga ikka kõik korras, kuigi minu põhjalik ultraheli sama näitas, aga paratamatult lihtsalt keerleb peas see väike risk mis tekkis :S
kats
Mina olin ka sel perioodil kindlasti ülemõtlik ja isegi kui analüüsid ja ultraheli ja kõik kinnitas, et kõik on parimas korras, siis ma ikkagi olin ebausklik ja mõtlesin muudkui, et aga võib-olla midagi ikkagi on halvasti, mida lihtsalt tähele ei panda.
Tasapisi mured hajuvad ja noh, nüüd ma olen juba seal maal, et enam pääsu ei olegi. Eks näis, mis välja tuleb. :P