1. raseduskuu

Mõistsin, et parem on teha eraldi kuude jaoks eraldi postitus, sest muidu tuleks üks ilmatuma pikk jutujada ühe korraga. Mõneti on isegi hea niimoodi tagantjärgi kirjutada ja meenutada, sest oleksin ma iga kuu vältel üksikuid postitusi teinud, oleks kokkuvõttev pilt keerulisem.

Selleks, et endale meelde tuletada, mis tunded mind reaalselt valdasid, pean abiks tsekkima ka mõnd vana, masendavat postitust enda vanemast blogist, kus ma otseselt välja ei julgenud öelda, et niisugune lugu juhtunud on minuga. Seega pean iseenda mõtteid ridade vahelt välja lugema, imelik, eksole..

1. kuu (1-8 nädal): Rasedusest teada sain ma selle 5-ndal nädalal. Sellele järgnes suur šokk, lõputu nutt, otsustamatus ja muud rasked tunded, mured, sest nii ei olnud üldsegi plaanitud. Esialgu tundsin natukene häbi, sest ilmselge oli fakt, kui ootamatu kõik see oli ja kuidas mu elu polnud sugugi sellises seisus, et võiksin lapsesaamise peale mõelda. Kuna ka enda suhtlusringkonnas olen esimene rase, ei osanud ega teadnudki, kellega saaks rääkida ja kes oksaks nõu anda.

Need kellega rääkisin, neil ju tegelikult omapoolset kogemust siiski ei olnud. Oli vaid nende enda arvamus. Aga ka mina arvasin enne ise rasedaks jäämist rasedusest hoopis teisiti, kui nüüd, seega ei suutnud ma midagi kuulda võtta.

Lisaks oli mul plaan lõpuks kooliminemine uuesti kavva võtta ja juba sel aastal mõned sisseastumiskatsedki läbida üritada, seega olin nördinud ka seetõttu, et see plaan järjekordselt edasi lükkub.. ja nüüd ei sõltugi enam nii väga minust, kui kaugele see lükkuda võib, sest ma ei tea veel täpselt öelda, kui keeruliseks või missuguseks kujuneb elu emana. Kõik juhtus nii järsku ja kogu elu oli pea peal.

Need olidki minu raseduse kõige raskemad nädalad ehk üldse siiani. Need 3 nädalat sellest esimesest kuust, mil ma sellest teadlikuks sain ja teadlik olin.

[tsitaat minu kirjutatust]
ma tahan kirjutada. ma tahaks absoluutselt igat emotsiooni ja mõtet jagada ja leida inimesi, kes samamoodi end tunneksid või oleksid mingil eluetapil tundnud. lihtsalt teada, et ma ei ole päris üksi ja päris ainukene inimene maailmas, kes niimoodi mõtleb. noh, vaevalt, et olengi, eksole. küllab minusuguseid on miljoneid, aga lihtsalt.. ma ei tea ühtegi lugu reaalselt ise, millega end samastada.
ma olen kord juba õnnelik ja siis olen jälle kurb. ja siis kardan kõike. kõige haigem mu meelest on, et ma kardan liiga palju seda, mida teised arvavad või mõtlevad, aga ma tean, et ma saan hakkama. ffs. tundub täiesti normaalne mõtlemine kui arvestada seda, kui uus see praegune elu mu jaoks ikkagi on.
[…]

siis kui ma veel ei teadnud – 4.nädal